06. märts 2008 ehk alustades aiast ja lõpetades aia auguga. - Creativity Catcher

Käisin ühte kuuenda klassi loodusõpetuse tundi sisse juhatamas ja kui büroosse tagasi tulin, siis istus Aire liikumatult oma laua taga ja vaatas õue.

“Mis sa unistad seal?”
“Vaatan, mis toimub! Näe, kui laia lund sajab!”

Jah tõesti, aknataga sadas sellist laia lund, et võiks suusad välja otsida ning päkapikku mängima hakata. Kuidas siis nüüd nii??? Tobeduse tipp ju! Juba hakkas tulema kevadetunne. See maailma mõnus tunne, et loodus ärkab ja vaim ärkab… Ja nüüd ühtäkki- tõmba aga mantel uuesti selga, müts silmini ning saada vemmeldama hakkav veri talveunne tagasi. Nii ei saa ju rallit sõita!!!

Loodetavasti sulab lumi kohemaid ära, sest muidu on kuri karjas- korralikult joosta ei saa ja sünnipäeva tunne ei saa ka tulla. Joosta on vaja, sest 11. mai on juba 23 km ootamas. Jooksumaraton. Maisaa aru, miks inimesed nimetavad asju valede nimedega. Maraton on kindel maa 42, 195 km- väljamõõdetud ja põhjusega sellise nime saanud. Poolmaraton on 21,1 km. Mismõttes siis 23 km jooksumaraton on?
Aga 21,1 km on pikim maa, mida kunagi läbinud olen. Mäletan selliseid lõike-
Kaiga alustasime ja sain hea alguse tempo. Kai läks 10 km jooksma.
Järsku oli ees suur suur mägi.
Kõrval jooksis üks kutt, kellel telefon helises. Võttis vastu ja hüüdis torusse, et kuule ma ei saa praegu rääkida, ma jooksen rahvajooksu:D Nagu- misasjaaaaa???
Päris kerge oli joosta…paaril korral tuli surnud punkt, millest aga kiiresti üle sain.
Pidevalt jooksin graafikust kiirema ajaga ja kui mõtlesin, et nüüd sellel kilomeetril võtan vaiksemalt, siis tuli veel kiirem aeg…hehh…vorm oli lihtsalt super.
Kõvasti innustust andis viimase surnud punkti ajal pealtvaataja, kes hüüdis, et olen 9. naine. Juhhuuu!!!
Silti- 20 km joostud- oli ikka ülihea meel näha. Mitte, et raske oleks olnud. Arvan, et sellel päeval oleksin isegi päris maratoni suutnud ära joosta, aga lihtsalt no uhke tunne tuli sisse, et näed- 1 km ainult veel ja olengi selle saavutanud- poolmaratoni läbinud.
Ja siis tuli järsku jälle suur mägi. No mida? Ees jooksev mees laiutas ka käsi, et misasja nad pullivad- me jookseme 20 km ära ja siis lihtsalt panevad siia mingi mäe eksole.
Aga mina ei lasknud ennast sellest häirida ja sain sellest mehest veel lõpus mööda ka.
Kõige eredam mälestus on Kai kilkamine. Puhas siiras rõõm, kui ta mind tulemas nägi. No see andis lõpumeetriteks ikka kohe sellise Duracelli laengu, et jänes ka ei näksi.
Kai oli ise oma 10 km lõpetanud ja asus mind ootama. Ütles, et oli mõelnud, et ohh jõuaks Kati ikka selle ära joosta ja siis- kõps tulin nurgatagant. Nii ruttu olin tulnud:D
Pärast oli maailma mõnus tunne. Selline tubli inimese tunne ja elu väsinud. Käisime Kaiga veel Pirita SPA- s ujumas ja saunas lõõgastumas ning õhtul õnnitlesin ennast ja jäin magusasse unne.

Viimasel ajal ei mäleta ma enam oma unenägusid. Võibolla magan siis nii sügavalt. Üteldakse, et tegelikult näed iga öö midagi unes, aga lihtsalt alati ei mäleta. On neid, kes usuvad, et unenäod ennustavad meile tulevikku. On neid, kes usuvad, et sümbolite teel tahavad unenäod meile midagi jutustada. On neid, kes teavad, et unenägu on kombinatsioon läbi elatud päevast ja mõtetest. Tihti tuleb meile informatsiooni ilma meie endi teadmata ning hajameelsuses ei märka me lõhnu, helisid ja tegusid, mis meid iga päev ümbritsevad ja mis võivad suht sürrealistlikuks unenäoks põimuda.
Näiteks ükspäev vaatasin linde mere kohal ja unes nägin ise ka, et lendan.

Loodusõpetuse tunnis küsis üks tüdruk: “Õpetaja, kas vaskuss on lind?”
No teoreetiliselt võiks ju olla, kui see loodus meil niigi nii sassis on. Aga mina kolin siis küll siit planeedilt minema, kui ussid lendama hakkavad. See oleks vast viimane piisk karikasse.
Koliks sinna planeedile, millest Laura laulab- 581C või siis koliks Saturnile. Seal saaks vahelduseks kera peal passimisest ka rõngastele kõndima. Muideks, Saturnil on vähemalt 22 kuud ja Saturni ööpäev kestab 10 tundi 32 minutit 15 sekundit. See viimane uudis ei ole küll nii hea, sest millal ma sel juhul magaks? Või siis oleks elukorraldus selline, et üle päeva toimub elu. Vaheldumisi magamisega. Mõtle, kui äge oleks siis sellel päeval üleval olla, kui on tegelikult magamise päev. Siis oleks vist küll tunne, nagu Pallel, kes üksinda maailma jäi. Mäletate seda taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjuttu? Seda, mille järgi 1956 aastal Elbert Tuganov Eesti esimese nukufilmi “Peetrikese unenägu” tegi? No seda multifilmi ikka näinud olete!

“Teistega tuleb ilusti käituda” moraaliga film, milles üks paharett näeb und, et seikleb tühjas linnas. Uni läheb suhteliselt õudsaks ning kui poiss üles ärkab, siis saab aru, kui suur väärtus on teistel inimestel. Mäletan, et mulle see multikas ei meeldinud. Aga raamat küll meeldis. Oh kuidas siis unistasin, et saaks minagi kord elus kasvõi üheks päevaks maailmas üksi olla ja kõik maailma kommid endale…

Nüüd ma küll enam kogu maailma komme endale ei tahaks, ei jõua neidki ära süüa, mis kodus kausis on. Üksi terves maailmas ka olla ei tahaks. Umbe igav hakkaks ikka. Vahiks hülgenäoga tühjusesse ja … ja oleks kurb.
Aga praegu olen ma rõõmus. Mis sest et väljas lund sajab, mis sest et ma Saturni ringidel käia ei saa või linnu moodi lennata.
Aga ma saan igasugu muud huvitavat teha. Näiteks trolliga ja trammiga sõita. Eile sõitsin. Mõlemaga.Mitte korraga, aga üksteise järel. Kõigepealt läksin trollile ja siis trammile…
Trollis haises. Üks koht oli vaba, aga keegi ei istunud sinna. Mina ka ei hakanud istuma, sest mõtlesin, et kindlasti tuleb järgmises peatuses üks vana daam peale ja hakka siis püsti tõusma. Istuli-püsti-istuli. Sõelu siis nagu lift üles-alla. Põlved ei ole enam päris noore inimese omad kah eksole.
Trollis tekkis ahelreaktsioon. Üks naine vaatas minu saapaid ja siis ma vaatasin ka enda saapaid. No, et misasja neist vahtida. Maitea, ei olnud nagu midagi erilist peale suure hulga soola, mis selliste ilmadega saabastele jääb. Vaatasin siis selle naise saapaid vastu. Minu kõrval olev üks teine naine vaatas ka kohe oma saapaid ja tema kõrval olev mees vaatas enda omasid. Varsti tundus mulle, et kõik trollis vaatavad oma saapaid. Ja tõmbavad seal sees varbad krõnksu, et äkki vaatab keegi veel varbaid ka… Ma ei tea, mina igatahes tõmbasin…

Ma olen varvaste fänn. Gerla teab. Sest kõigepealt olin ma tema varvaste fänn. Sellised pisi- pisid. Ingmar ka teab. Nüüd olen tema varvaste fänn ka. Ingmaril on pikad varbad. Ma arvan, et sellepärast ta nii hästi edasi liigub ka. Minul endal on koledad varbad. Enda varvaste fänn ma ei ole.

Olen hoopis enda nina fänn. Sest mitte kellelgi ei ole sellist nina nagu minul. Palliga. Mitte, et ma nüüd päris nagu kloun välja näeks…tavaliselt läheb punaseks mul kõik muu peale ninaotsa, aga selline katsudes märgatav pisike kuulike mul ninaotsas on küll…

Oi nüüd tuli küll selline sasipusi jutt, et ma pean kohe ära lõpetama, muidu ei saa enam ise ka aru, mida kirjutan…või siis lihtsalt viib üks asi teiseni ja ei tulegi lõppu:P
LIRTS LÄRTS KÄES ON MÄRTS.
Olge tugev, sõber!!!