Aabitsakukk! - Creativity Catcher

Eelmine neljapäev käisime Ingmariga teatris. Eesti Draamateatris. Draamateater mulle meeldib. Klassikaline, kuidagi kindel ja kodune. Draamateatris on mõnusad etendused ja veel mõnusamad näitlejad.
Seekord oli siis repertuaaris Aabitsakukk ja Tõnu Oja.
Tõnuga tuleb mul esimese asjana meelde Pätu. Tema saamatu isa roll, mis mind nii naerma ajas. Ja vuntsid ja tema oskuslik peen huumor.

Seekord mängis Tõnu Maunot.
Maunot, kes on kunagi päris palju koolis käinud. Esimeses klassis. Kui õpetaja peale kaheksat aastat arvas, et Mauno- nüüd tuleks sind küll teie klassi üle viia, siis Mauno ei olnud nõus. Tema arvates kui inimene ikka õppida tahab, siis on tal esimeses klassis ka õppida. Esimeses klassis on aabits. Ja aabist on ikka nii tark raamat, et seal on kõik olemas. Seal on onu ja vanaema ja isegi pada, mis keedab pudi. Selle lehekülje peal oli ka luuletus:
Sada pada pudi keedab,
seda pudi tädi kiidab.

Mauno luges seda meile mitmel korral ette ja ütles, et ikka meeles peaksime. Mina pidasingi. Hiljem, kui Mauno saia-piima pudi sööma hakkas, siis sain selle eest, et luuletust teadsin, temalt isegi ampsu. Veokas:D

Lugu oli iseenesest naljakas. Ärgitas siis Tõnu seal rahvast seda salmi ette lugema ja kõik podisesid omaette, kui mina otsustasin luuletuse kõva häälega välja ütelda. Tõnule oli see vist natuke üllatus, aga ta ikka märkas, kes seal seletab ja tuli minu juurde. Kohe neljandasse ritta minu ette koos oma kausiga ja ütles, et tubli laps, selle eesta saad ka pudi. Mina tead näost punane istusin seal ja itsitasin. No võtsingi ampsu. Küsimuse peale, kas tahad veel, patsutasin talle kõhupeale ja ütlesin, et väga hea oli, aga söö ise, sul kõht tühi. Minu kõrval olev naine irvitas ka kõrval, aga tema ei saanud ampsu. Tõnu ütles, et noh, mis passid, tahad ka või? Aga ei saa, sest sina ei teadnud salmi. Et siis ühesõnaga- sain natuke nagu saali staariks:) Mulle see meeldis või mis.

Leenu ütles, et tema oli esimeses reas istunud ja Tõnuga juttu rääkinud. Ma siis tahtsin ka esimesse ritta, aga Ingmar ei tahtnud. Aga näed- ka tagareas võivad tähed särada ja ära tõin selle 1 minutit kuulsust ning au…hehhh:D

Mauno jooksmise jutt oli ikka üle prahi. Et kuidas ta Start sõna peale kihutama pistis ja muudkui jooksis ja jooksis. Juba metsast välja jooksis. Sest kust tema teadis kaua ja kaugele jooksma peab. Keegi ju ei ütelnud. Teinekord kõlas kehalise kasvatuse õpetaja ütlus nii- Start, Mauno Stop! Ja siis aitas Mauno hoopis õpetajal liivakasti ehitada.
Aabitsast veel nii palju, et kahjuks naabritelt asjade võtmise kohta Mauno sealt midagi ei leidnud. Aga kuna onu ütles, et seda ei näegi, et see on ridade vahel kirjas, siis Mauno uskus teda, sest onu oli üks tark ja hea mees. Pealegi ütles onu, et nemad on vaesed mehed ja vaesed mehed peavad kokku hoidma.

Ja nii ta siis istus oma aabitsaga akna ääres ja jälgis naabreid- kuhu ja millal ning kui kauaks keegi läheb. Ja ajas pead sassi, et naabrimees ei arvaks, et ta tema kammiga pead saab kammida ning ei tohtinud vene naabrinaist oma tuppa lasta, sest muidu oleks too näinud, et tema televiisor Maunol keset tuba passib.
Viimasel ajal oli talle kapis ka seltsiline, aga kahju, et too surnud oli, oleks saanud vähemalt juttu ajada. Ja haises ka hirmsat moodi…

See, kuidas Tõnu aknast välja karjus, oli ka vaatemäng omaette. Andis etendusele vürtsi ja särtsu. Vahel muidu kippus nagu venima või korduma. Tahaks mõnikord minna kella seitsme ajal Draamateatri maalisaali akna alla, et Tõnu karjumist kuulata. Hüüaks talle sealt mõne salmi. No näiteks:

Sada pada pudi keedab,
seda pudi tädi kiidab!
😉