Võin olla kui hommikune udu- kadunud kiirelt kuhugi kaugesse homsesse, võin olla kui sinu enda südamelöögid- alati tunda ja lähedal…
Võin armastada maailma, milles elame ja sind selles, võin põlata elu meie ümber ja iseennast…
Hommikuti tantsin haldjatega kastevihmas, öösel tähesäras otsin linnuteed…
Mõlgutan mõtteid oma sajavärvilisel vikerkaarel, kuhu kutsutud on vaid vähesed…
Olen kui kass, kes kõnnib omapäi, kelle kaaslasteks teel on üksindus ja rõõm, õnn ja igatsus.
Vahel lähedust otsides peatun, et naerda ja nutta koos nendega, kes iial ei kao…kes on alati minu südames ja kelle südames olen ka mina
Olen kui uss, kes enesekaitseks hammustab…vahel ka iseennast…kuid olen alati olemas, et haavu parandada ja võidelda sinu eest kas või viimse verepiisani…
Vahel tundub, et torman mööda kõigest, mis tõeline…et kõnnin lootusega vastassuunas, püüeldes kannatuste poole ja veetes aega utoopiaga…
Vahel tundub, et kannan taskus headust, et soojus on siin samas umber nurga ja tasub sirutada vaid käsi, et katsuda õnne…et teisel pool teed kõnnib sära, mis muudab ka kõige hallima universumi rõõmsaks:)

Autoriseeritud: Kati Orav

Arhiiv