Ameerika sai taas oma õnneliku lõpu. - Creativity Catcher

Ei, ma ei räägi siin United States of America uuest presidendist. Või ühe lennuki hädamaandumisest jõkke.

Räägin filmist Paabel (Babel 2006).
Sest just selliste sõnadega lõppes see film. Ja need sõnad andsin minu jaoks filmile uue tähenduse.

Filmi vaadates tundus mulle alguses, et tegu on pigem suhtedraamaga.
On üks paar, kellel imik ära surnud. Nende suhted on sassis.
On lapsed, kelle vanemad sõitsid välismaale reisile.
On üks naine, kes on lapsehoidja ja peab jõudma Mehhikosse oma poja pulma.
On üks mees, kes tahab oma tädi Ameerikasse tagasi viia.
On perekond, kes ostab püssi, et oma loomakarja kaitsta.
On pojad, kes omavahel võistlevad.
On tütar, kelle ema ja on mees, kelle naine on ära surnud. Nende suhted on sassis.
On kurt-tumm tüdruk, kes otsib elus oma kohta ja väljapääsu olemast teistsugune.
On mees, kes kingib oma püssi mägedes elavale mehele.

Samuti tahetakse filmis näidata, et kõik siin elus on omavahel seotud. Ole sa Marokos, Jaapanis või Ameerikas.
Üks kingitus võib tuua teistele palju õnnetust.

Kuid peale viimast lauset jäin mõtlema filmi iroonia üle. Kes said oma õnneliku lõpu?
Igatahes ei olnud need marokolased või mehhiklased. Mingilmääral läks hästi jaapanlastel.
Kuid minu vastus on- USA perekond. Lapsed pääsesid ja naine jäi ellu.
Lõpp hea, kõik hea?!

Ka filmi pealkirja ja sisu seoste üle arutledes on aru saada, et filmi mõte on midagi muud, kui lihtsalt suhted ja seosed. Seal ei mõista marokolased inglise keelt, ameeriklased mehhiko keelt, kõnelejad ei oska viipekeelt.
Kes meist ei teaks Paabeli torni lugu. Jehhoova segas inimeste keeled ning nende omavaheliste arusaamatuste tõttu jäid linn ja torn ehitamata.
Inimesed ei suuda suhelda, kui nad üksteise keelt ei mõista. Ei ole kannatust, aega ega tahtmist üksteist lihtsalt kuulata, kehakeelt mõista.

Lõpetuseks panen punkti film enda juhtlausega: kui sa tahad olla mõistetud…kuula!