Boonuspäev tööloomadele. - Creativity Catcher

Palju õnne, inimesed!
Oleme terve veebruari nii tublisti tööd teinud, et meile kingitakse üks lisa tööpäev. Preemia. Boonus. Saame tervelt 8 tundi tööd teha, 3 söögikorda süüa ja ühe öö rohkem magada, kui eelmised ja järgnevad kolm aastat. Jess!!!

Minu arust oleks ka päris vahva, kui 29 veebruar tehtaks riigipühaks, nii nagu mõnes kohas täna juba spekuleeritud on. Mõtle- iga nelja aasta tagant on oodata ühte lisa puhkepäeva. Ja täitsa ametlikku. Koos palgaga ja puha. Ning kes töötada tahab, see võib isegi topelt tasu teenida.

Pühadest rääkides on sellel aastal jaanipäev väga tööinimese vaenulik- nädalavahetusel ja ei ühtegi lisa puhkepäeva. Jõulud seevastu kannavad tööinimest lausa kätel, sest kõik kolm “punast” kuupäeva on nädala sees. Kuidas Eesti riik selle küll üle elab? Ma olen kuulnud, et Soomes on näiteks nii, et kui pühad juhtuvad nädalavahetusele, siis saab sellevõrra nädala alguses vabad päevad. Kas ongi nii?

No aga eestlane ei oskagi ilma tööta elada. Töö on elu. “Ütle, mis tööd sa teed ja ma ütlen, kes sa oled”, võiks kõlada meie uus loosung. Inimesed on uhked, kui nad õhtul hilja töölt tulevad ja nädalavahetused töö alla matavad. Ja tegelikult tahaks küsida- kes ütleb sulle pärast aitäh, kes maksab kinni sinu tervisekulud või pensionieas sinuga juttu rääkima tuleb? Tööandja eksole. Indeed.

Juhtusime õe Sassuga oma kunagisel hääletustripil ühte Saksamaa väikekülla. Mihkelikülla, kui täpne olla. Ja seal veetsime õhtu vapustavalt toredate inimeste seltsis. Nad olid ilmselgelt oma eluga rahul. Ma võiks teile rääkida sellest, millised nad olid, mida armastasid teha, mida kogusid, kuidas elasid ja palju neil lapsi oli. Aga ma ei tea, mis tööd nad tegid. Sest töö ei olnud jutuks.
Eestis kohtad inimest ja esimene asi, mis sa tema kohta teada saad on see, mis tööd ta teeb.

Aga mis seal ikka, rügame edasi ja kogume varandust, sest surres võidab see, kellel kõige rohkem asju on.