Otsustasin teha naistepäeva oma mehe jaoks kergemaks ja juba hommikul kell seitse põrutasin bussiga Tallinna poole. See on ikkagi naistepäev ja tuleb veeta koos naistega. Osalesin naisjuhtide ja ettevõtjate konverentsil 2012: “Eesti naine- suurepärane juht”

Pealinn tervitas mind sooja päikesega. Isegi ilm oli ennast pidupäevarüüsse ehtinud. Kui oleks olnud aega, siis oleksin läinud jala läbi vanalinna Balti jaama poole, sest konverents toimus Meriton Conference & Spa hotelli konverentsikeskuses. Aga olin niigi hiljaks jäänud. No ma ei viitsinud nii vara ärgata, et kella poole viiese bussiga tulla ja õigeks ajaks jõuda. Tänu linnaliikluse seisakule ja suurele streigile sain nautida ka taksosõidu võlusid. Taksojuht oli nii tore ja soovis ilusat naistepäeva.

Astusin konverentsisaali ja istusin kohe esimesele vabale kohale. Kõik osalejad istusid ümmargustes punaste linadega kaetud laudades. Minu oma oli kohe lava juures ja sain esinejaid peaaegu katsuda.

Kaks esinemist- Ene Ergma ja Ruth Alas olid juba laval ära käinud. Sain aru, et jäin paljust heast ilma. Ruth Alase ettekannet paberil vaadates jäi silma üks lause: “firmas, mis tegutseb tõepoolest oma väärtushinnangute järgi on ainult 1 juht – firma väärtushinnangud.” No paremini ei saakski seda enam ütelda. Sain oma väärtuste “fänlusele” veel kindlust juurde.

Saali astusin hetkel, kui laval oli Margus Alviste. Tema rääkis meile hirmudest. Iseenesest väga huvitav teema ja Margus ise oli ka hea esineja. Natuke ainult häiris see tema nn õpitud esinemine. Selline nagu läbi nina hääletoon ja mingi act. Ei oskagi seletada. Järgi teha võin küll. Marguse ettekandest panin kõrvataha sellise asja, et meil on emotsioone vaja meie keha funktsioneerimiseks. Et näiteks hirmu tunneme neerude, kurbust kopsude ja viha maksa normaalseks tööks. 96% inimestest on hirm saada vägivaldselt koheldud. Hirmu on võimalik endast välja hingata, aga ka näpistada või peksta.

Selle esinemise ajal oli esinejate lauas ka Ene Ergma ja peab ütlema, et on ikka vahva naine. Viskas kildu ja esitas küsimusi. Näiteks, kui Alviste pani ette slaidi hirmude kohta, siis ütles Ergma, et tal üks puudub sealt. Puudub hirm tuumasõja ees.

Peale Margust tuli Valdo Randpere kord. Alguses ma ei saanud üldse aru, et misasja ta teeb. ettevalmistamata ja mingit jama ajab. Aga see oli ainult esimesd 3 minutit. Tegelikult oli Valdo esinemine päeva üks parimaid. Vägagi ettevalmistatud ja mõttestatud. Mulle meeldis tema vaba olek ning lihtne joon. Ei mingeid slaidi, kust loetakse maha neid samu lauseid, mida ma ise ka sealt lugeda võin. Lihtsalt vaba ja humoorikas olemine. Valdo rääkis juhist üldiselt. Mulle meeldisid tema kolm mõtet:

  • “Ma kohe kardan mehi, kes ei suuda naise alluvuses töötada. Varem või hiljem võivad nad firmale ebalojaalseks osutuda.”
  • “Ma ei räägiks meesjuhist või naisjuhist. Ma räägiks vanast ja uuest juhtimisstiilist.”
  • “Juht ei tohi iseennast liiga tõsiselt võtta. Juht peab oskama nalja teha nii enda kui teiste üle ja saama naljast aru iseenda kohta.”

Lõuna oli tõeliselt hää. Kuna mul oli seljataga varajane ärkamine ja pikk bussisõit, mille jooksul sõin ära ainult kaks võileiba, banaani ja õuna, siis olin juba nälga suremas. Ja kuna üks asi, mida ma kodust väljas ilma lapseta olles kõige rohkem naudin on söömine, siis võtsin seda kohe ikka mõnuga. Supp, eelroog, pearoog ja kohv koogiga. Oleksin kooke veelgi söönud, aga lihtsalt enam ei mahtunud. Süües mõtlesin, et nii hea oleks, kui saaks loomade moodi omale toitu kuhugi talletada nii, et näiteks kahe tunni pärast laen mõne lihatüki ja koogi omale kõhtu ja tunnen ikka maitset ka. Sest söömise juures on naudingul ikka oluline roll. Lauakaaslased olid ka vahvad ja tund aega möödus märkamatult.

Peale lõunat ootas meid kaks töötuba, millest siis ühe pidi valima. Mina valisin “Tööst saab mäng”. Seda juhtis hästi sümpaatne Terje Krupp Ovaalstuudiost. töötuba iseenesest läks natuke liiga ruttu ja sisu oli tsipa vähe. Tegime ühe mängu ringis läbi ja see võttis kogu aja. Aga samas oli see nii mõnus vaheldus istumisele ja kuulamisele. Kuna Ovaalstuudio idee ning kontseptsioon mulle väga meeldivad, siis oli põnev näha naisi, kes selle idee taga ja eestvedajad on.

Juba töötoa ajal nägin, et saalis tuli meie järgmine esineja Signe Kivi. Kui oma lauda istuma läksin, siis möödusin temast ja ta ütles mulle tere. Enne, kui mina seda teha jõudsin ja pean ütlema, et üllatusin heas mõttes. Lihtsalt ütles tere, nagu me oleks vanad tuttavad. See oli kuidagi nii soe. Täpselt sama soe oli Signe ka laval ja kogu tema esinemist võiks see sõna saata. Signe vastandas naise rolli ühiskonnale. Kuna viimasel ajal on teda ajakirjandus kõvasti materdanud, siis puudutas ta ka teemat, et kuidas püüda tagasilöökidest üle olla. Ta ütles, et alati aitavad lapselapsed, lapsed, suguvõsa ja perekond. Ka kolleegid, kellega sul on üks tee. Ja aitab kevad, kunst ning aeg. Lõpus pani killu: “Ma lähen enne ära, kui ma teie konverentsi ära rikun.” Tema etteaste ajal tuli ka saalist kaks väga head repliiki:

  • Naised kritiseerivad ennast üle.
  • Naised viivad elu edasi, mehed on naudinguteks.

Nüüd oli aeg Aira Tammemäel üles astuda. Karismaatiline ja karmi olekuga naine. Tema algus oli koomiline. Ta ütles, et tunneb vahel heameelt, et on naine. Et enamus mehi, kes esinevad või koolitavad on kiilakad. Sest ka neil on oma kompleksid ja kiilakas on parem, kui paar karva. Ja samal ajal oli meil saalis ainult üks mees. Meie päevajuht Toomas Luhats. Mitte just ka juustega hiilgav vend. Tooimasest rääkides tahan kohe vahele ütelda, et ta oli lihtsalt super. Väga galantne härrasmees just sellisel päeval naistekarja “juhtima”.

Aira rääkis erinevatest inimtüüpidest ja juhitüüpidest. Need olid tal põnevalt nimetatud Karupoeg Puhhi raamatutegelastega.
Huvitav oli minu jaoks see, et heal juhil on madal sotsiaalsus. Ja kahjuks on see punkt, mis natuke naiste kahjuks räägib, sest naised teatavasti on üldiselt väga sotsiaalsed. Ja lisaks tuletas ta meelde unustatud vana- nn emade pojad taluvad palju paremini naise alluvuses töötamist ja on üldse naiste suhtes palju tolerantsemad, sest neil ei ole oma naiseliku minaga probleeme. Nad on noorukieas oma emadega lähedased olnud, neil ei ole jäänud vahele selline etapp, kus oma emale vastandutakse.  Eks sama on naiste kohta, kellel on olnud isaga terve ja lähedane suhe. Igaühes meis on naiselik ja mehelik mina ja teatud kriitilises eas on meil vaja näha mõlemat neist.
Veel üks huvitav fakt. 34% juhtidest olevat isiksuse häirega.

Päev jätkus kahe diskussiooniga. Esimeses arutlesid Anneli Salk ja Jaanus Kangur delikaatsete vestluste ja konfliktide lahendamise üle. Teises diskussioonis istusid meie ees Urve Palo, Tea Varrak ja Reet Roos. Hästi mõnus oli. Kõik naised olid nii sümpaatsed, püsisid teemas ja teadsid, millest räägivad.
Urve Palolt jäid meelde kaks lauset:

  • “Emad, kasvatage oma poegasid õigesti. Et nad õpiksid neistega jagama koduseid vastutusi ja siis saavad ka nende kaasad teha tööalast karjääri.”
  • “Tee oma tänast tööd kõige paremini.”

Tea Varrak ültes: “Kui sa teed oma tööd südamega, siis sind ka märgatakse. Head inimesed leitakse ise üles.”

Ja oligi konverentsi sisuline osa läbi. Järgnes veel tordi söömine ja veini koomine koos taustaks mõnus saksofoni muusika:)

Kokkuvõtvalt saan ütelda, et pikk sõit ja küllaltki kopsakas osavõtutasu tasusid ennast ära 100%. Ma ei ole feminist ja Valdo Randperele sarnaselt pelgan igasuguseid fanaatikuid. Kuid see konverents ei kulgenud sugugi feminismi stiilis. Kulges lihtsalt koos naiste ja koos heade mõtetega. Nii nagu naistepäeval peab.

Mind ootas ees veel mõnus õhtu sõbrannaga Estonia Kontserdisaalis ja peale seda varajaste hommikutundideni jutustamine. Aga sellest juba järgmises postituses.

Arhiiv