Eksistentsiaalne filosoofia. - Creativity Catcher

Olles nüüd pea pool aastat taas aktiivselt bloginud, oleks hea teha väike kokkuvõte.

Mulle on alati meeldinud kirjutada. Eelmise aasta lõpus hakkasin tundma suurt rahutust ja sellele jälile jõudes taipasin, et ma ei ole enam ammu ammu kirjutanud. Seda sain muuta ainult mina ise ja selle aasta alguses andsingi endale lubaduse, et teen vähemalt korra nädalas blogisse uue sissekande. Tegelikult andsin selle lubaduse ühes eriliste inimeste ringis, kus kosmosesse saadetud soovid väga armsal kombel juhtuvad täituma:) Ja nii on juhtunudki, et püüan ikka kirjutada, kui hea teema pähe kargab. Mõni nädal tuleb isegi kaks-kolm kannet ja need annavad võimaluse vahepeal ennast natuke lõdvaks lasta ning mõtlemisele puhkust anda.

Tunnen ennast jälle väga hästi. Alguses olin ikka päris roostes, nüüd hakkab rooste taanduma ja õige pea ehk ilmneb ka arengumomente. Olen aru saanud, et ma ei oska kirjutada sündmustest- mingeid kirjeldusi või nagu elust maha võetud asju. Mulle meeldib filosofeerida ja kui lubate, siis nimetaksin seda lausa eksistentsiaalsete probleemide lahkamiseks. See on see, mis mul välja tuleb.

Minu eesmärk ei ole kunagi olnud kirjutada kellelegi. Omada lugejaskonda või kirjutada mingi erilise eesmärgiga. Minu poolest olgu lugejaid üks või üks sada. Eks ta hasartne on aegajalt statistikat vaadata, et kui palju lugejaid käib ja mida loeb, mis märksõnadega minu lehele jõutakse jne. Teen vahel isegi eksperimente, et kui oma postitust facebookis erinevatel aegadel reklaamin, siis kui paljud sellel linkavad. Ja muidugi on tore saada ka vastukaja kommentaaride näol. Kuid see kõik ei oma kirjutamise juures minu jaoks hetkel suurt tähtsust.

Ma ei salga, et üks minu unistusi on kirjutamisega raha teenida. No tegelikult ma seda ka teen, sest eks ole projektide kirjutamine ka omamoodi oskus. Aga olen alati rääkinud, et tahaksin kirjutada raamatu. Unistama peab ja minu jaoks on blogi pidamine samm unistuse suunas. Saan oma mõtete väljenduse ja kirjutamise oskust lihvida. Iga postitus arendab mind.

Kuidas minu postitused sünnivad?
Peamiselt ikka küsimusest “Miks?”

Filosoofia tunnist on mul meelde jäänud selline ütlus, et niikaua, kui inimene oskab küsida “miks?” püsib temas peidus väikene filosoof. Ja mina ei väsi kunagi küsimast “miks?”. Ma kohe tahan näha asjade taha ning ergutada inimeste mõtlemist. Ergutada iseenda mõtlemist. Vahetevahel hüppab pähe mingi sürr mõte, mille ümber hakkan kerima mõttelõnga. Viimasel ajal ei ole seda palju juhtunud või ei ole ma siis sobival hetkel arvuti taha saanud, et mõtted kohe kirja panna.
Aga paar head näidet varajasematest postitustest:
http://katiorav.wordpress.com/2006/10/08/mottelong/
http://katiorav.wordpress.com/2007/04/24/variatsioonid/

Ja väike näide ka eilsetest mõtetest enne uinumist. Lamasin silmad kinni ja ootasin und. Aga üks mõte ajas teist taga ja kuidagi ei tahtnud uinuda. Mõtted ei olnud ärevad, pigem ootusärevad, et tahaks juba uuesti üles tõusta ja tegutseda. Ja siis hakkasin arendama uutmoodi teooriat:

Kes mõtlemise piduri ära lõhkus?
Aju töötab täiskiirusel ja peatuda ei suuda. Kui mõte ei suuda peatuda, siis kas tähendab see seda, et olen teel allamäge? Ülesmäge minnes ei ole piduril ju erilist rolli. Kas tähendab see ka seda, et kriisiolukorras ehk allamäge liikudes liigub kiiremini ka inimese mõte? Ja kui on mäest üles rühkimine, siis tuleb ajule pigem vunki juurde anda? Tegelikult peaks ju ka mäest üles rühkides mõte kiiremini töötama, sest pingutus on suur. Suur tahe jõuda mäe tippu. Peas on tuhanded küsimused, et kuidas sinna jõuda. Aga erinevus on selles, et mäest üles rühkides ei tunne me pinget oma mõtete kiirusel või ei mõõda nende raskust. Need mõtted on meeldivad ja edasiviivad ning pidurit ei olegi vaja. Aga mäest alla liikudes ei ole mõtted enam nii head. Need on mõtted, mis otsivad väljapääsu. Ja nii hakkavad meie mõtted meid ahistama. Tahaks leida hädaabi nuppu või käsipidurit, sest tundub, et keegi on tavalised pidurid ära lõhkunud…

Igatahes- aitäh teile, kes te minu blogil peatuma olete jäänud ja meeldivate kohtumisteni ka edaspidi:)