Ma lihtsalt pean seda jagama. Sest lapse areng hämmastab mind ikka iga päevaga. Ja eilne seik pojaga paneb mind siiani imestama.

Sissejuhatauseks niipalju, et Samuelil on hetkel see periood, kus ta veel ei räägi, aga teab täpselt iga sõna tähendust. Ja siis on tal vaja kas häälitsedes (loomade ja auto hääled) järgi teha või käega näidata, mis miski on. Hakkasin Samuelile Mutionu peo laulu laulma. Ja tema kohe vehib käega mänguasjade suunas. Meil oli seal tõesti üks väike näpuloom mutt ja arvasin, et seda ta vehib. Aga siis läks Samuel hoopis raamatute juurde ja otsis ühe välja. See on selline suur raamat, kus saab luuke avada ja luukide all on igasugu tegelased peidus. Jah, kuskil ühe luugi all oli ka mutt peidus. Ja Samuel lappas raamatut, jäi ühel lehel peatuma, avas ühe luugi ja arvake ära? Seal all oli peidus mutt. No mina küll seda ei mäletanud. Ehkki olen Samueliga koos raamatut ikka sadu kordi juba vaadanud. No ikka nii hämmastav. Kusjuures just seda mutti oleme kõige vähem vaadanud. Igasugu karud, konnad, linnud ja mesilased on palju aktuaalsemad, sest nendega kaasnevad põnevad hääled.
Ja lihtsalt täpsustuse mõttes- see ei olnud juhus, sest paari tunni pärast tegi ta seda sama ja täna hommikul ka.

Tegelikult tegi Samuel sellist asja juba aastaseks saades. Aga natuke lahjemal tasemel. No kui mingeid hääli tegin, siis otsis selle mängulooma kastist välja. Või kui ta jonnima hakkas, siis tegin mina: “viu-viu, Samuel on politseiauto”. Sellepeale jäi poiss vait, jooksis raamatute juurde ja otsis välja oma autode raamatu, kus sees politsei auto. Oligi jonn kadunud:D

Esimene avastus, et laps saab asjadest aru ja otsib, mida nimetad oli vist siis, kui Samuel oli kümnekuune. Ingmar oli elutoa põrandal pikali. Ütlesin Samuelile, et otsi issi naba üles ja la läks ja tõmbas Ingmaril särgi kõhupealt ja näitas naba. Siis ma pidin igatahes diivanilt maha kukkuma.

Lapse areng hämmastab mind ikka iga päevaga:)

Arhiiv