Elu Üli Kool - Creativity Catcher

Eile õhtul tuli mul kange tahtmine lugeda midagi mõnusat. Kahjuks ei ole ma ammu raamatukogus käinud ning kodune riiul ei pakkunud ka midagi ahvatlevat. Agatha Christie´t loeksin muidugi lõputult, aga kõik kodus olevad Poirot ja Miss Marple´i seiklused said loetud mõni aeg tagasi, kui beebiga mitu kuud peamiselt voodis horisontaalis lamasin või tugitoolis istusin. Niiet ei ole just väga põnev kohe uuesti lugeda. Eriti, kui ka kõik vastavad filmid on mitu korda juba nähtud.

Ja juhtuski nii, et pugesin voodisse koos kahe erialase raamatuga. Iseenesest ei ole selles ka midagi halba, sest õhtu kujunes väga põnevaks. Nimelt on mul viimasel ajal suur kihk midagi õppida. No kohe nii suur, et oleksin valmis magistratuuri astuma. Pikka aega ei olnud mul selliseid ülikooli edasiõppimise plaane, sest ma ei teadnud, mida ma tahan õppida. Mis on see, mis annab minule, kui inimesele lisaväärtust, on põnev kaks aastat süvitsi tutvuda ning kasulik minu tööalasele edasiliikumisele?

Aasta aega tagasi tuli sähvatus ja valgustus. Miks ma siis juba ülikoolis ei ole, jah? Asi on selles, et aastatega olen ma saanud natukene targemaks ja ei torma enam pea ees iga uue mõtte ning tahtmisega kaasa. Asjad, mis tunduvad mulle kuidagi eriti olulised, võtavad aega. Tahan neid enne läbi mõtelda ja olla kindel, et just see on see. Mingis mõttes on selline ootamine hea just oma sisemise kärsituse taltsutamiseks. Head asjad võtavadki aega ja tähtis on nautida protsessi, teekonda. Mitte sprindikiirusel finishisse tormata.

Ja nii ma siis aasta aega seda mõtet seedisin ja aina kindlamaks on saanud, et jah- see on see on see. Ainuke asi, mis ma veel selgeks tahan teha on teema, millest oma magistritöö kirjutan. Sest sisseastumistel on seda kondikava juba vaja ja isegi, kui ei oleks, tahan ise olla kindel, et oma kahe aastaste õpingute ja suure kirjatöö tulemusel ka midagi muutub. Et need kaks aastat oleksid tõeliselt põnevad ja magistritöö kirjutamine iseenesest juba protsess, mida oma töös kasutada saan. Järgmise aasta kevadeni püüan selle teema endale selgeks teha ning siis juba… äkki lähen ja astungi ülikooli:)

Hetkel olen oma õppimiskirge rahuldamas läbi põneva erialase kirjanduse ja loomulikult ka läbi praktika, sest arvan, et kui juba üle kolmekümneselt magistratuuri astuda, siis loeb väga palju just töökogemus ja iseenda kirg õpitavasse. Jätan hetkel ka oma valitud eriala siin mainimata, sest ega see ei olegi kogu jutu juures kõige olulisem. Oluliseks saab ta siis, kui võin ütelda- olen nüüd jälle tudeng:)
Kui nüüd muidugi täiesti ausalt kõik südamelt ära rääkida, siis on mul veel üks hingelähedane oskustepagas, mida tahan juurde õppida ja endas arendada. Kuid see on midagi, mida ülikoolis otseselt õppida ei saa. Võtan aasta aega ka juba selleks, et uurida erinevaid võimalusi lisaainete võtmiseks just selle teema arenguks, kui juba ülikoolis olen.

Tegelikkuses ei ole ma üldse selline suur hariduse tagaajaja. Õppimine õppimise pärast on minu arvates üks suur mõttetus. Olen kohanud kõrgelt harituid, kes ei tea elust midagi ning vastupidi. Lai silmaring ja kirg elu elu vastu on palju tähtsamad, kui ülikooli diplom. Kui inimesel on võimalik oma töös areneda ja hinnatud olla ka ilma kõrghariduseta, siis minugi poolest. Olen näinud inimesi, kellele ülikool ei sobi, kuid nad ise huvituvad elust ja oma tööalastest uuendustest sellise suure kirega, et ütleme ausalt- ülikool jääbki neile jalgu. Neil ei ole seal midagi teha. Raiskavad lihtsalt enda raha ja aega.

Aga on ka erialasid, kus teatud paber või haridus on ikkagi tähtsad. Ja mina olen kahjuks või õnneks liikumas üles just seda tööalast redelit pidi, kus loevad taustaõpingud. Rääkimata sellest, et need tegelikult ka annavad minu tööle lisaväärtuse ja teadmised. Selles ei kahtle ma enam kriipsugi, et sisemine tunnetus, soodumus ja kirg on mul selleks ametiks olemas. Kuid tunnen aina tugevamini, et oma tööväärtuse ning klassifikatsiooni tõstmiseks on vaja juurde õppida. Siinkohal ei aita mind ka erinevad koolitused. Tundub, et ikka ainult ülikool ise.

Eks natuke on sees ka hirmu, et kas ma üldse oskangi enam õppida. Kas ma suudan asju meelde jätta või keskenduda? Harjumusel on suur jõud ning kui aastaid ikka õppimisega tegelenud ei ole, siis on oskused visad tulema. Koolitustel olen käinud palju, kuid see on midagi muud.

Natukene olen mõtelnud ka sellele, et kuidas pere kõrvalt see kõik väljanägema hakkab. Kuid suureks julgustuseks on mehe toetav suhtumine ja just pigem minu tagant torkimine. Ikka on lisaks iseendale vaja veel kedagi, kes sinusse usub ja sind toetab. No matter what:) Ja mis saaks olla parem, kui selleks on sinu enda kõige lähedasem inimene.
Ja laste suhtes olen alati olnud arvamusel, et nende pärast ei jää kunagi midagi tegemata. Ikka ise peab tahtma ja kõige tobedam on ennast laste taha ära peita. Mida nemad peavad siis tundma, kui sa elad oma elu alateadlikult lapsi süüdistades, et nende pärast on sul midagi tegemata jäänud.
Väärtust loob tegemisele veel ka see, et sa teed seda mitte ainult iseenda vaid kogu oma pere heaks:)

Kui sa oled õnnelik ja tööalaselt hinnatud, siis oled sa õnnelik ka oma kodus. Ning vastupidi.
Elus peab kõik olema tasakaalus:)