Eneli. - Creativity Catcher

Trehvasin juhuslikult Kristiines Enelit. Mitte, et me iga päev koolimajas ei kohtuks, aga see on hoopis teine keskkond, kus on ikka kuidagi töisem olemine. Kas jooksen siis mina just kuhugi või on Enelil oma klassiga tegemist.

Igatahes otsustasime kohvetama minna. Istusime Apollo raamatupoe kohvikusse maha, hakkasime cappuccionot ja siirupipiima lürpima ning mugisime õunakooki:)
Eneli on üks hästi eriline Naine. Eriline sellepärast, et ta tahab seda olla ja muidugi selle pärast, et ta seda ka on. Ja Naine on ta kogu oma oleku ja hingega. Ise vaidleb ta sellele muidugi vastu, aga mina ei kuula- arvan ikka temast, mida ise tahan.
Eneliga seostuvad mulle teatud asjad.
Kulgemine- see, kuidas ta kõnnib, räägib, mõtleb- see on täpselt selline- maailm ei kao kuhugi- olemine. Mina elan maailma jaoks, mitte maailm ei ole minu jaoks.
Veidrused- keegi meist ei ole täiuslik, kuid keegi meist ei ole ka ebatäiuslik. Meil kõigil on omad pisikesed veidrused, mis teevadki meist selle, kes me oleme. Ja mille pärast meid armastatakse. Enelilt saadud lause, mis on saatnud mind juba aastaid.
Inimesed- midagi, mis on meil Eneliga ühine ja kui ma selle avastasin, siis oli mul nii nii hea meel, sest ma ei olnud veel enne kuulnud kedagi seda arvamust jagamas. Ehk siis- me võtame kõiki inimesi, kui inimesi. Mitte, kui naine või mees, vaid isik. Persoon. Kõigisse suhtume ühte moodi ja isegi ei ole suutelised vaatama seksuaalses mõttes erinevusi. Sellepärast on ka kerge meil olla inimestega lihtsalt sõber. On vähe meesterahvaid, keda me üldse näeme, kui Meest. Kellega oleks keemia ja kes huvitaks ka rohke, kui ainult inimene.
Ja siis üks liigutus- ma ei saa seda näidata või kirjeldada, seda peab nägema. Kuidagi midagi, mida Eneli käega vahel teeb, kuid ta räägib mingil väga filosoofilisel teemal.
Maalib õhku- see oleks ehk kõige ligilähedasem sellele kirjeldusele, aga ikkagi mitte päris see.
Ja Eneliga on alati vapustav mõtteid jagada. Sest me oleme mõlemad sündinud õpetajad ja sellest saab aru ainult see, kes ise ka on.
Eile rääkisime tühistest inimestest ja kosmose lõpmatusest. Kuidas, Enelile ei meeldi alevikuinimesed ja keskpärasus. Meie mõtted ühtisid, ehkki ma ei olnud ise varem neid arvamusi niimoodi pealkirjastanud. Olin alati mõelnud sellest, kui lihtsalt väiksusest ja pealiskaudsusest.
Aga suur osa meist siin maailmas ongi pealiskaudsed ja oma mõtetelt väikesed. Ehk siis keskpärased- sest neid on palju. Võibolla tõesti piltlikult üteldes aleviku inimesed.
Millegipärast maalisin kujutluses praegu pildi Kilplaste külast ja nende kogukonna koosolekust…