Seisan mäe peal ja vaatan alla. Kuidas see nüüd nii järsk on? Alt vaadates ei saanud nagu arugi ja tundus, et allasõit läheb kergelt.
Kardan kõrgust.
Kohutavalt.
Isegi teise korruse rõdu peale minnes jalad värisevad. Miks olen ma siis siin selle kõrge mäe otsas, kust ainus väljapääs on allasõit? Jälle tegin ma seda endale. Jälle panin ennast silmitsi hirmuga. Hirmuga, mis paneb pisarais silmad taevapoole vaatama.

Aga enam ei ole aega kahetseda, ei ole aega pisaraid valada. Alla peab saama. See on möödapääsmatu.

Lasen suusa libisema.
Aeg peatub.
Maailm jääb vakka ja olen ainult mina ja mägi.
Mägi ja mina.
Kumb jääb peale?

Järsku on hirm kadunud.
Keskendun üksnes oma jalgadele ja suuskadele.
Kiirus kasvab.
Adrenaliin koguneb.
Keskendumine on 110%.
Tõenäoliselt võiks minu kõrvale ka teine Kaali kraater tekkida ja ma ei paneks seda tähele. Oleme ainult mina ja mägi. Mägi ja mina.

Sahhhh- ärkab maailm taas ellu. Jalad hakkavad liikuma küljelt küljele ja tunnen, et valitsen oma suuskade üle. Mina olen siin peremees ja mina otsustan kui kiirelt me alla jõuame. Kõrgus väheneb, eufooria läheneb.
Olen all.
Olen kohal.
Ma sain sellega taaskord hakkama. Eneseületus. Iga hetk.

Ja päev on jälle korras.

Arhiiv