Hullumaja kohvik. - Creativity Catcher
Pidin eile Tartus käima. Mõtlesin, et mis see siis ikka on. Bussiga 12.00 sinna ja 22.40 olen tagasi. Lumme kusta värk.

Teadnud ma, et sõit selliseks komöödiaks osutub, oleksin võibolla minemata jätnud. Või pigem vastu tuult kusenud.
Järgnev jutt võib laimata bussifirmat SEBE, aga võtke seda kui solvunud kliendi tagasisidet.
Igatahes on see Sebe minu silmis hetkel suht sitas seisus.

Istusin punkt südapäeval Võrus bussile. Buss oleks kohe pidanud väljuma, aga kuna mingi naine jooksis oma pakiga siia-sinna, siis ootasime, et ta selle ilusti bussile saaks panna. Panin oma telefonile fancy lisatarviku taha ja hakkasin Raadio Kahte kuulama ning Sherlock Holmes´i seiklusi lugema.
Kui märkasin, et me ikka seisame, siis heitsin pilgu kellale. 12.11. Ok, ju siis läheb pakiga kauem. Kuna mul oli Tartus 45 minutit vaba aega, siis ma üldse ei pingestunud. Mõtlesin, et ongi hea, siis ei pea ma linnas niisama passima. Lugesin edasi.
Järsku vaatasin, et inimesed tõusevad püsti ja mingi buss seisab meie bussi kõrval. Ok, taipasin, et peab teise bussi ümber kolima. Asi ei olnudki pakis. Istusime ümber, veel mugavam buss, kui enne. Tore, tore.

12.20 ehk 20 minutit tegelikust ajast hiljem väljusime bussijaamast ja sõit Tartu võis alata. Kõik läks viperusteta ja veetsin tunnikese sõitu mõnusa meelelahutusliku krimka seltsis. Panin raamatu kinni hetkel, kui märkasin, et hakkame Tartu jõudma. Järsku keeras buss mingi kangi alla ja seal oli silt, et busside parandus või midagi sellist. Seal tegime mõned tiirud. Mingi uus bussijaam või, sain peast läbi enne, kui taipasin, et meil seisab ees veelkord bussivahetus. Krt maivõi, nagu mingi naistevahetuse show siin. Võtsin igaks juhuks klapid kõrvast, et kui bussijuht peaks mingeid korraldusi jagama siis kuulen ka.

Kell oli 13.25.
Bussijuht läks välja ja enne seda ütles, et me peame bussi vahetama, aga veel välja ei läheks. Majast tuli mingi hirmus tähtis ja kuri tädi, kes kohe kätega vehkima hakkas. Toatuhvlid jalas ja kui oleks kittel ka veel olnud, siis oleks TSIKI sööklatädi Malle mõõdu välja saand.
No lõpuks, peale veelt ühte ringi, sõitsime ühe bussi kõrvale ja kolisime ümber. Kolmandasse bussi.
13.33 väljusime kangi alt ja liikusime Tartu bussijaama poole. 13.45 olime kohal. 30 minutit hiljem kui oleks pidanud.
Ok, juhtub ikka ütlete. Mis sellest siis ärrituda? On ennegi juhtunud, et peab bussi vahetama või buss katki läheb. Mis on rikkis, mis on rikkis? Buss on rikkis, buss on rikkis…
Ega ma väga ei ärritunudki. Mul ei olnud ju kiiret. Jõudsin 2 minutit isegi varem 14.00 algavale infopäevale. Kõik korras nagu Norras.
Kell 21.30 istusin taas bussi peale. Seekord Tartust koju tagasi sõitmiseks. Sander oli mind saatmas ja teades minu päevaseid seiklusi ütles, et see buss küll katki ei tohiks minna. See tuli Tallinnast ja on juba nii pika maa maha vuhanud.

Õnneks sai bussis tule põlema panna ja jälle raamatut lugeda. Jõudsin kaks lõiku läbi saada, kui buss seisma jäi. Vaatasin aknast välja. Olime veel Tartus ja mingi GoBussi suure maja ees. No mida nüüd, mõtlesin. Meie kõrval seisis üks buss. Ei ole võimalik? Jah oli küll. Võtsin jälle oma seitse asja ja kolisin koos teistega sinna. Oma selle päeva viiendasse bussi. Viiendasse!!!

Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud. Sellel “uuel” bussil ei läinud ees olev uks kinni. Bussijuht jauras ja jauras. Sõitis natuke maad edasi ja peatus. Jälle jauras. Mul oli juba mega kopp ees, sest kui palju pks inimene lõppude lõpuks kannatada suudab???

Mingi sitt buss oli ka, isegi tuli ei põlenud ja lugeda ei saanud. Võtsin siis Solitare mängu lahti ja hakkasin kaarte taguma. Kõrvus tagus Metallioni saade. Tundsin ennast nagu frustreerund kotlett.

Kell oli nii palju, et me oleks pidanud Võrus olema, aga meie passisime kuskil Põlva maanteel ja tagusime ust kinni. Lõpuks mingi mees läks surus selle õuest kinni ja tuli keskmisest uksest välja. See uks oli just minu juures ja edaspidi vooris rahvas minu juures sisse välja. Nagu litsimaja lift.

Võrru jõudsime 23.10, Taas 30 minutit hiljem, kui ette nähtud.
Võiks ütelda, et lõpp hea, kõik hea, aga ma ei ütle.

Sest sellist sõitu küll enam ei viitsiks läbi teha ja maitea- arvake, kas kipun SEBE bussiga kuhugi sõitma??? Vähemalt praegu. Siiani on bussiistme ja vingugaasi maitse suus.