Ikkagi pressin täna veel ennast siia. - Creativity Catcher

Leib küpseb ahjus ja pool tundi on aega oma mõtteid avaldada. Kirjutaks seekord natuke nn elulisematel teemadel ehk mitte nii väga Orava majas toimuvast.
Viimasel ajal olen mõtisklenud lapse arengu teemadel. Mitte, et mul mingi plaan oleks. Mitte mingit plaani hetkel ei ole. Võibolla olen mõtisklenud sellepärast, et kallis sõbranna Eneli sai tütre, puberteediaja südamesõber Maris on kohe kohe emaks saamas ning õe Kai ja sõbra Andrese perekond täieneb kolmanda liikme- pisipoja võrra. Aga võibolla ka selle pärast, et käisin ühes pisikeses koolis. Ma olen alati mõtelnud, et pisike kool on lapsele hea. Aga kust tuleb piir pisike ja liiga pisike? Sest see kool oli liiga pisike. Nojahh, võibolla mitte algkooli arvestuses. Samas ei peaks ka algkool olema nagu lasteaed. Edasiminek peaks olema selgepiirilisem. Aga põhikooli arvestuses oli see kool küll liiga pisike. Mitte maja mõttes. Laste arvu mõttes. Kui kehalise kasvatuse või kunstiõpetuse tunnid on viiendast kuni üheksanda klassini kõik koos, siis tekib küsimus- aga kus on areng? Kus on konkurents, kus edu kogemine, kus on arenguruum? Liitklassid ei ole edasi viivad. Ma saan aru, et sellisel väikesel koolil on omad eelised, aga kas need eelised kaaluvad üle puudused, mis tekivad? Kas vaid kolme omavanuselise klassikaaslasega koos arenemine ja võrdlemine viib isikliku kasvamiseni, oma enda tõelisele arengule? Kas see, et on intiimsem ja turvalisem õhkkond valmistab ette selleks, et peale põhikooli on sul kolmkümmend klassikaaslast, kellest igaüks võib olla järgmine interneti lapsenesetapjate õhutajate ohver. Ma tean, et koolis ei tohiks olla väga palju võrdlemist ning tulemustele suunatust. Kuid konkurent viib edasi. Konkurents endaga võrdsete seas. Omaaealistega rinda pistmine. Teadmine, et alati võib keegi olla parem ja alati võid sina olla parem. Siit aga uuele mõttele- kuidas kasvatada last nii, et ta teaks, et on hea, on alati oma vanematele parim, kuid sisemine püüdlus peab viima edasi. Rahulolu peab olema, kuid kunagi ei tohi jääda liiga rahule. Ehk siis püüelda alati edasi. Aga olla alati rahul ning tänulik ka selle üle, mis sul on. Puhata. Tegutseda. Ellu jääda. Inimlikuks jääda. Ja inimelu hinnata.
See, mis on praegu maailma koolielus toimunud on masendav. No ma ühtteist uudistest ikka tean, televiisori ja Ingmari kaudu:P Aga jah, masendav. Hakkasin mõtlema, et interneti politsei on hetkel ikka väga tänulik amet ja selleks peaks üha rohkem ressursse loodama. Tuleviku amet või nii. Äkki on neti teel leviv mingi rühmituse ideoloogia ja õhutajate grupp, kes värbavad omale nn kliente noorte kooliõpilaste näol. Ma ei tea täpselt, kuidas see võib või võiks toimida, aga umbes nii, et jututubade ja foorumite kaudu leitakse just need nn nõrgemad lülid ehk allasurutud hinged, keda õhutatakse üles astuma, inimsugu hävitama ja siis ka enda elu lõpetama. Maailma lõpp läbi individuaalse relva ning suitsiidi.

Tulevaste kohalike poliitiliste ambitsioonide tõttu pean igaks juhuks ära mainima, et jutu esimene pool on puht subjektiivne lihtsakoeline arvamus, mis nende omanikuga läbirääkides kuulub vabalt edasi vaidlustamisele. See sõnavõtt ei ole isikuline või konkreetne, see on isiklikel kasvatuslikel kaalutlustel.