Kas olete vahel mõelnud, et kui te oleksite raamat, siis missugune raamat? Seiklus-, armastus-või kriminaalromaan? Võibolla elulooraamat? Aga miks mitte proovida olla üheks päevaks raamat oma elukutse kohta?

raamat-1Nii on juba kaks aastat järjest kõlanud meie üleskutse erinevate elukutse esindajatele, et osaleda Võrumaa noorte karjäärivalikupäeval “Elläv Kiräkotus”(nime peal klikates saad selle kohta rohkem infot).

Juba paar nädalat on möödas selle aastasest raamatukogust, kuid oled endiselt veel selle lummuses. On ikka nii, et kui millegagi kaua vaeva näha ja südamega asja juures olla, siis on kuidagi nukker, kui asi ükshetk läbi on. Mitu kuud suurt tööd- ettevalmistused, suhtlemised ja suure pildi nägemine kui puzzle ladumine. Ja siis- näost näkku kohtumine osalejatega, ärevus nende silmades, suur hulk põnevil noori ning sisukad vestlused. Äkki taipad ennast saaliuksest sisse vaatamas ja avastamas, et sind ei olegi siia enam vaja. Kõik kulgeb iseenesest. Ma arvan, et see on just see magus tunne, mille nimel oled valmis kulutama nii mõnegi unetu öö ja närviraku.

Vaadates selle aasta elukutsete esindajate paraadi, siis tabasin ennast mõttelt, et tõesti- meil on esindatud väga palju nn pehmeid elukutseid. Eelmisel aastal saime sellekohase märkuse ühelt noorelt. Ja isegi, kui püüdsime sellel aastal asja parandada, ei olnud see väga lihtne. Üheltpoolt on see muidugi loogiline. “Pehmete elukutsete” esindajad on oma töö valinudki just sellise, kus inimestega rohkem suhelda ja lävida. Teadlane või torumees on oma loomult võibolla tagasihoidlikumad ja valinud töö, kus saab rohkem omaette nokitseda. Loomulikult ei ole see reegel ja teiseltpoolt peab tunnistama, et teadlasi ja torumehi on lihtsalt keerulisem kätte saada. Vähemalt meie jaoks.

raamat-4Sellel aastal oli meil elukutsete seas ka väga palju just selliseid alasid, mis tundusid pigem nagu hobid. Aga ka sellele on meil hea seletus olemas:) On palju ameteid, mille kirjeldus ja olemus on väga selged. On ka selge, kus seda õppida saab ja kus asutuses oma erialast tööd jätkata. Kuid on suur hulk inimesi, kes teevad tööd, mida ülikoolis nagu ei saagi õppida- blogija, tätoveerija, vabakutseline kirjanik jne. Just sellise inimesega peaks olema põnev suhelda. Kuidas ta oma elukutseni jõudis, kuidas ta oma tõelise kirega raha teenida saab jne. Või rääkida näiteks sellest, et olles küll automehhaanik, aga kui tahaks ise ettevõtjaks hakata, siis mida peaks selleks veel juurde õppima või millele mõtlema.

Ehk siis ei ole meie “Elläv Kiräkotuse” eesmärk pelgalt elukutseid tutvustada, vaid innustada noori nägema elus laiemat pilti. Kuidas üks asi võib viia teiseni, kuidas vaadata enda sisse- mida ma tõeliselt teha tahan ja kuidas sellega oleks võimalik raha teenida jne jne.

Aga kuidas meie “Elläv Kiräkotus” üldse sündis?

Elava raamatukogu meetodiga, millel ka meie ettevõtmine tugineb, puutusin esmakordselt kokku 2010 aasta kevadel Liberecis toimunud koolitusel “AN EVENT ON HOW TO MAKE CITIZENSHIP ACCESSIBLE AND ATTRACTIVE”. Seal olin ise elavaks raamatuks eestlasena, kui rahvuse esindajana. Liberecist alates hakkas mu sees kasvama üks idee, et miks mitte kasutada seda meetodit noortele karjäärivalikupäeva korraldamisel. 2011 aasta veebruari kuus, kui olime perega Lapimaal puhkamas avastasin õhtul kell üheksa, et järgmisel päeval on ühe projektitaotluse tähtaeg, kuhu see sama idee just nagu naelapea pihta sobib. Ja nii see idee ka paberile vormistatud sai. Naeruväärselt lühikese ajaga, aga kui visioon on peas nii selge, siis kui kaua selle sõnadesse panekuga ikka aega peaks minema? Ja olen vahel mõtelnud, et kui mõne projekti peale ikka maa ja ilm aega kulutad ning hiljem “ei” vastuse saad on ikka nii paha tunne. Aga asjaga kergemini ühele poole saanuna saad ainult iseenda lohakust süüdistada, kui rahastus saamata jääb. Seekord õnneks rahastus saamata ei jäänud, nii nagu ka sellel aastal ja nõnda olemegi seljatanud juba kaks vahvat karjäärivalikupäeva Võrumaa noortele.

Lõpuks tahan peatuda ka nime “Elläv Kiräkotus” sünnilool.

raamat-5Teadsin juba idee sünnihetkel, et sellele saab nimeks võrukeelne “Elava raamatukogu” vaste. Sellel samal veebruarikuu hilisõhtul projekti paberile pannes otsisin nime tähenduse mingist võru-eesti sõnaraamatu veebiväljaandest. Ja lihtsalt panin kaks sõna kokku- elav ning raamatukogu. Siinkohal ütlen kohe ära, et ma enam isegi ei tea, kust neid tähendusi otsisin, sest nüüd üle vaadates sealt sõnastikust, kuhu Võru Instituudi lehelt suunatakse, ei leia küll raamatikogule sellist tähendust:D
Igatahes- nimi oli sel hetkel sündinud. Projekti tutvustades ja sellest rääkides ei kommenteerinud ka keegi kunagi, et kust selline nimi ja mida see tähendab ja arvasin julgelt, et kõik saavad aru, et see võrukeelne nimi. 2011 aastal sellele päevale elukutseid otsides sai üheks valikuks ka kirikuõpetaja. Ja just tema oli see, kes mulle helistades küsis: “Kas see on mingi soomest tulnud värk? Et nimi selline soomepärane”. Mina vastasin, et ei tea, et ma olen enda meelest ikka võrukeelse nime asjale pannud. Ja tema siis kommenteeris, et tead, Kati, ära interneti kaudu küll sõnu tõlgi, et Kiräkotus ei ole võrukeelne sõna. Saime siis mõlemad palju naerda ja tõdesime fakti, et võrukeeles olekski see nimi tulnud palju lohisevam. Et minu enda mõteldud nimi on palju suupärasem, meeldejäävam ja toredam. Ja nii saigi üks täitsa enda “bränd” välja töötatud. Sellest hetkest alates sai ka sellest nimest rohkem räägitud ja selle sünnilugu jagatud:)

Leidsime projektile internetist vahvad ametlikult soetatud logod, mis nüüd juba kaks aastat meid saatnud ja ka siinsele jutule illustratsiooniks kaasas.

Tahan tänada oma selle aastaseid abilisi Sandrat ja Kristinat, kes tegid ära fantastiliselt suure töö. Ja loomulikult kõiki osalenud elukutsete esindajaid ning noori.
Ilma teieta ei oleks “Elläv Kiräkotust”

Pilte vaadata ja arvamusi lugeda saate Lasva valla noorte kodulehelt.

Kohtumiseni järgmisel aastal!

Arhiiv