Iseenda vaenlased. - Creativity Catcher

Inimkond laseb ise ennast varsti maha. Noh võibolla parem ongi- III maailmasõda iseendaga. Ilma võitluseta, et kes jääb ellu. Pigem just võitlus, et kes ellu ei jää.

Otsustan, et ei taha enam elada ja otsustan, et teistel ei ole vaja ka enam elada. Lähen lihtsalt paugutan suvaliselt kuskil koolis, puhastan inimkonna paarist või paarikümnest minu arvates ebaoluliselt isendist ja suunan püssitoru enda poole…

Märtrid tapetakse puhastustules ja teisitimõtlejad visatakse keldritesse. Sest nad teevad oma hääle kuuldavaks, nad tahavad maailma muuta läbirääkides ja oma mõtteid avaldades. Aga nad tuleb hävitada, sest me ei talu normist kõrvalekaldujaid.

Targad hullud mõtisklejad hauvad üksi kodus oma plaane ja teevad need teoks ilma hoiatamata. Ilma ettetatamata, kisa ning kärata. Luues enda õmber valu ja retslikku kurbust. Neid püütakse mõista, leida vabandusi. Nemad on kõrvalekaldujad ühiskonna mõjul ja sotsiaalsel survel.

Otsustan, et tahan kuulsaks saada. Seda revolutsioonilise hinnaga. Läbi teiste. Läbi surma. Kirjutan lahkumiskirja. Lähen suvalisse kaubanduskeskusesse ja kukun tulistama. Valikuliselt valimata, sest tegelikult täpselt lastes ei saaks kellelegi piht. Huupis pannes ikka ehk joppab. Lähebki õnneks- maailma on jälle mõne tühisest tegelasest vabam. Aeg isegi siit kaduda…

Aga maha jäävad leinajad, jäävad nende samade “ebaoluliste isendite” ja “tühiste tegelaste” emad- isad, õed- vennad, abikaasad- lapsed. Nende pisaraid ei pühi keegi, nende kaotusvalu ei puhasta maailma. Nende äng võib viia isolatsiooni, nende viha kättemaksuni… Üks asi viib teiseni, teine kolmandani. Süütud inimesed kaotavad, süüdlased võidavad.
Karusell on pandud pöörlema. Maha ei saa keegi, sest hoog on liiga suur. Inimene sööb iseenda peost iseenda sõrmi ja joob värsket ligimese verd peale.
Ellu peab jääma, ellu ei tohi jääda.

Kus on piir???