Uiiii…kui hea on ikka joosta…ma kohe ei teagi, mida selle tundega võrrelda. Ei saaks ütelda, et see on parem kui seks või kino, aga kohe kindlasti on ta kindlam ja sõltumatum. Ma ei pea vajalikuks siinkohal seda arvamust pikemalt põhjendada, sest arvatavasti on igaüks meist vähemalt korra pettunud seksuaalkogemuses või raisanud kinoraha mõttetule plämale.
Enivei, ehkki mulle meeldib tohutult linnas joosta…kas siis Rocca al Mare kandis, kus on kuidagi palju valgust, Sütiste metsas, kus on pisisorti mäestikku või Pirital, kus on meri…on ka väga värskendav tulla maale ja siin mõõta kilomeetreid mööda vanu tuttavaid radu. Täna jooksin 14 km ja nii kerge oli.Nips ja valmis. Kas te teate, kui hea tunne nüüd on? Ei tea? Aga minge jookske siis ka…alguses natuke vähem ja aeglasemalt, siis juba kilomeetreid ning kiirust lisades ja uskuge ming- te nakatute selle haigusega, mis minus juba üle 20 aasta pesitseb:)

Emme tegi täna frikadellisuppi. Ilma frikadellideta. Sest frikadelle ei olnud. Aga Vietnami pastat oli ja pelmeene. Selline ongi üks õige frikadellisupp ma arvan…maitsev oli küll ja kõhu tegi täis. Muidugi mitte nii täis, et kohustuslikku jäätiseportsu maasikatega ei oleks jõudnud süüa:P Õnneks ei pidanud siin midagi ette kujutama, sest kaks kindlat asja suvel meie kodus on- maasikad ja jäätis. Hea, kui on ka midagi kindlat siin elus. Sest ma arvan, et ehkki muutused on head ja teretulnud, suudame me neid vastuvõtta vaid just tänu nendele samadele kindlatele asjadele elus. Olgu selleks siis maasikad, pere või kasvõi see, et emme supp tuleb alati maitsev ka ilma frikadellideta:)

Nüüd sõidan lapselapseks olema, sest vahel peab ka seda. Ma ei ole alati just kõige parem ja tihti külas käiv tütar või lapselaps, aga mul on omad helged momendid:) Nüüd on helge moment. Elu on lihtsalt nii kiire ja alati ei jõua, aga tegelikult ei tohiks me kunagi ära unustada oma lähedasi. Just nimelt vanemaid, vanavanemaid…sest tänu kellele me siin maailmas oleme? Ka neil on selleks oma panus..jajahhh, kust tulevad siis meie pisikesed veidrused? Mine vaata korra otsa oma vanaisale või jälgi, kuidas räägib su ema, kuidas su vanaema võibolla kõnnib või isa pead kallutab.Tuleb tuttav ette? Oled ehk peeglist midagi sellist varem märganud? Äratundmise rõõm pidavat olema üks suur rõõm ja näiteks minu jaoks on kodu ja vanavanemate kodu just koht, kuhu vahel maailma eest peitu poen. Just seetõttu, et siin on Omad, siin on Perekond, siin on äratundmisrõõm ja kindlus.

Ja maasikad ja frikadellisupp:)

Arhiiv