Jõulumuinasjutt! - Creativity Catcher

Hommikul pudrukeeduajal (mul on selline oma aeg) hakkas väljas vaikselt lund sadama. Sadu läks aina võimsamaks ja nüüd on paari tunniga juba päris arvestatav lumi maha sadanud, maa on täitsa valge.

Selline pilt avaneb aknast.
Loodetavasti ei lähe jälle samasuguseks tormiks, kui eelmise lumesaju korral. Sest nii äge, kui see ka oli olgem ausad, igal asjal on ikka piirid. Kui tänapäeval muudkui rõhutakse- mõõdukust kõiges, mõõdukust kõiges- siis võiks seda ka meie ilmavana teada ja asja rahulikult võtta.

Täna öösel olid mul selle aasta esimesed päkapikud käinud. Ma vist olen hea olnud. Kust ma tean, et just minul mitte Ingmaril?…no jah, ei teagi…tegelikult ju. Ehk siis- MEIL käisid päkapikud ja MEIE oleme tublid olnud;)

Mõtisklen hetkeks selle jõulu- ja talvemuinasjutu peale. Jõuluvanad, päkapikud, põhjapõdrad, kingitused. See on üks ilusamaid pettekujutelmi milles enamus meist viibib aastas vähemalt üks kuu. Laste jaoks on see muidugi täiesti erakordne aeg. Kõik see soovide kirjapanek ja hommikul sussi sisse piilumine, lumelt päkapikkude jälgede otsimine ja jõulusalmide kordamine. Ka täiskasvanutele mõjub jõuluaeg kuidagi rahustavalt ja härdalt. Muudab meid paremaks või vähemalt tekitab soovi olla parem kodanik, kaaslane, sõber. On aeg vaadata tagasi mööduvale aastale ja teha plaane uueks- veel paremaks aastaks. Ja mida muud on ka lapse kiri jõuluvanale. Samamoodi mõtisklus sellest, kui tubli on oldud. Kui palju vanavanemaid aidatud, kui hästi koolis õpitud ja kodutöid tehtud, kui hea oldud oma harrastustes ning kodulooma eest hoolitsedes. Pannakse kirja lubadused olla järgmine aasta veel parem. Koos mõtiskluse oskusega areneb lapsel kohe varakult ka oma töö väärtustamise oskus. Iseenda hindamine. Ehk kingisoovi kirjapanek. Mida ma vähem tubli-tubli- hästi tubli lapseks olemise eest küsida võiksin? Siit jõuame ringiga ka jõulude materiaalse väärtuse juurde. Kingituste saamine on väga oluline osa jõuluõhtust. Tänapäeval on muidugi sellest talveajast ka kõva äri tehtud. Kuidas muidu siis nimetada linnades ringi käivaid mehi, kes ennast jõuluvanaks on riietanud. Vaevalt et nad seda ainult jõulumuinasjutu mõtte pärast teevad. Poodide vitriinid on punase-rohelise-kuldsed ja täis vilkuvaid tulesid. Igaüks neist kuulutab- tule kuluta oma raha, siis on jõulud korda läinud.

Õnneks oskavad inimesed üha rohkem väärtustada ka aega oma perele ja sõpradele. Et vähemalt kord aastas see hetk leida ja koos suure laua taga istuda. Ka suur laud on pigem sümboolne, sest on ju aegade algusest inimesi just ühine söömine kokku viinud. Kus saavad enamuse aja tööl ja koolis käivad pereliikmed kokku? Jah, söögilaua taga. Sealt ka see ülekanne. Mulle tundub, et kommertslikkus hakkab üha enam kaduma ja mul on päris hea meel hetkel oleva majanduslanguse üle. See paneb inimesi rohkem väärtustama vaimsust. Sümboolseid ja isetehtud kingitusi, mille väärtus on kallistuse kaugusel.

Olen kulnud, et väga paljudele lastele tekitab suure taruma jõulumuinasjutu tegeliku olemuse teada saamine. Ise ma oma kogemust ei mäleta, küll aga mäletan esimest korda, kui nägin emme Lindat pimedas minu sussi sees sobramas. Tõenäoliselt olin selleks ajaks juba päkapikulugudest välja kasvanud, sest vastasel juhul oleks ema ühe tõelise pahanduse osaliseks saanud. Miks ta minu komme näppab?
Olen enda jaoks selle jõulude aja müstika välja mõelnud, et mida ja kuidas ma oma lastele kunagi räägin. Et nad ei elaks utoopilises kujutelmas ja samas oskaks ka muinasjuttudest ja üllatustest lugu pidada. Et nad ei saaks traumat teatud punakuubede olemasolu tegelikkusest, teaksid, et päkapikk olla võib meist igaüks ja et hea ei pea olema ainult selle pärast, et jõuludeks endale kuusealla suurt Lego või Barbie maja saada.

Muinasjuttudest rääkides oli eile ka üks seik. Käisin jooksmas ja metsast kostis väga huvitavaid huikeid ja hääli. Mida pimedamaks läks, seda õudsam tundus. No ma kardan üldse pimedust eksole ja olen liiga palju õudusfilme ka vaadanud. Tundus väga Blair Witch Project´i moodi. Projektid on mind ikka päris sassi ajanud. Aga Leenu teab, millest ma räägin. Samas võiks mõtelda, et metsas oli lihtsalt Gretekese ja Hansukese nõid, kes oli aga unustanud, et mind enda juurde meelitamiseks ei ole vaja kaootiliselt huigelda, vaid lihtsalt shokolaadist kujukesi laiali loopida.
Hommikul avasin shokolaadi kalendrist viienda akna ja sain Põhjapõder Elmo näo. See kadus kiirelt põske. Mis ta siis on shokolaadist. Mulle üldiselt need shokolaadikalendri shokolaadid väga ei maitse, aga see akna avamine on iseenesest põnev ja eks kui midagi magusat kuskil on, siis söön ikka ära ju. Sellepeale üteldakse erinevaid asju- kui tasuta antakse, siis miks mitte. Kohe meenub ka issi Mihkel, kes alati millegi söödava valikukorral armastab kildu rebida- viisakas inimene võtab esimese SUUREMA või kaks väiksemat.

Teatud väljendeid kasutades meenuvad ka Baskini jutud, kus ta räägib, et talle räim tomatis konserv üldiselt ei maitse, ta kala üldse ei söö, aga soust on hea. Ja et tal on alati kile kaasas, produktide jaoks. Eks antakse midagi.

Raadiost tuleb Leviosuti saade ja sealt kõlab just hetkel laste raadiounejutu alguse laul. Teate küll see- Mina ei taha veel magama jääda… jne jne. Mulle see laul nii meeldis ja kuulasin mõnuga neid unejutte. Dessi üritab ka meeleheitlkikult siin minu tähelepanu saada ja paar rida blogisse kirjutada. Lubasin talle siis, et panen vähemalt tema pildi sisse.

Magamisest ja kassist rääkides sobib illustratsiooniks panna üks vahva pilt. Kuidas meie peres siestat peetakse:)