Juhan Liiv ja tänapäeva Tammsaared. - Creativity Catcher

Oleksin ma luuletaja,
sinust siis ei laulaks ma –
enamat mul oleks teha:
surematust laulaks ma,
laulaks, kuni kustub keha.
/…/

Jah, mulle meeldib kirjutada. Jah, ma tahaksin kunagi päris raamatu valmis kirjutada. Jah, ma olen ka luuletanud. Jah, ma tahaksin avaldada oma luulekogu. Aga kas ei ole see ainult minu enda soov ja unistus? Me tahame väga paljusid asju. Me arvame, et oleme ilusad, targad ja huvitavad. Kahjuks ei saa meist kõigist kirjanikku. Tänapäeval on väga mõnus alternatiiv blogi pidamine. Aga paljudele sellest ei piisa. Ikka arvatakse, et aasta aega Hispaanias reisides või mingit põnevat ametit pidades või lihtsalt- väga heade mõtete avaldamiseks võiks päris raamatu välja anda.

Pean taaskord vabandama, et see sissekanne on minu isiklik, täiesti subjektiivne arvamus. Tunnistan kohe ausalt, et olen klassika fänn. Seda just kirjanduses. Ja ma olen väljamõeldud lugude fänn.
Mulle meeldib lugeda kaasaegseid väljamõeldisi, aga ma hindan kõige rohkem klassikuteks saanud kirjanikke. Neid, keda leiab koolis kohustusliku kirjanduse nimekirjast. Ja just sellepärast ei oska ma hinnata neid nn juhuslikke raamatuid, mida “juhuslikud” inimesed välja annavad. Ma ei ütle selle kohta midagi halba, et nad seda teevad, sest olgem ausad- mida rohkem inimesi saab oma hobidega tegeleda, seda toredam. Miks mitte avaldada raamat kasvõi lihtsalt oma sõprade jaoks.
Ma tahan ütelda pigem seda, et mul on kahju, et meil ei ole tulnud enam selliseid kirjanikke nagu Tammsaare või Luts. Jah, klassikuks võib saada alles pärast oma surma. Aga kas ei ole eelpool nimetatud juba liiga kaua mulla all, et kellegi teise poolt meile uusi Arnosid, Teelesid või Pearusid toota?

Aga ma tahan ütelda ka seda, et kirjanikuks ei saa hakata kergekäeliselt. Minu arvates on kirjaniku amet väga vastutusrikas. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Raamat peab inimesele midagi andma. Mulle meeldib lugeda raamatuid, kust ma saan mingit elutarkust. Miks ma siis loen vahel mingeid krimkasi või põnevikke? Aga kas te teate, kelle raamatuid ma loen? Päris kirjanike omi. Nende seikluste sees on alati mingid huvitavad mõtted ja elutõed, mida kõrvataha panna. Sest nad teavad, millest nad kirjutavad. Ja veelkord- mulle meeldivad väljamõeldud lood.

Ma ei tea, miks ma ei hinda väga elulugusid. Just selliseid edulugusi. Nagu mingi haipimine. No näiteks kirjutatakse nüüd raamatut Müürsepast. Tule taevas appi. Kas igast vähegi tuntud inimesest on vaja raamat kirjutada?
Ja mulle ei meeldi tänapäeva raamatud, kus keegi lihtsalt kirjutab oma mingist eluetapist. Samas hindan ma neid, kes selle valmis on saanud, sest olen alati arvanud, et isiklikust elust raamatut teha on palju palju raskem, kui midagi välja mõtelda.
Reedene Vabariigi Kodanike saade jõudis minust ette. Lahati just täpselt seda teemat, millest mina tahtsin siin kirjutada. Seal oli kõigil saatekülalistel ja ka helistajatel mingis aspektis õigus. Näiteks üks naine helistas ja ütles, et need igaõhtused luuletused on vahel küll piinlikud, et miks mina pean sellise luuletaja elu kinni maksma.
Jah, eks ka kunst muutub koos ajaga ja segased ajad nõuavad segast kunsti. Mulle see ka alati ei meeldi, aga ma saan sellest aru:)
Samas unustati minu meelest saates ütlemata seda, et jutt toetamisest käib ikkagi nende kohta, kes on Kirjanike Liidus ning juba ennast tõestanud. See ei käigi iga soss-sepa põlveotsas sulepeanühkija kohta. Liiga karm ei saa muidugi uute tulijate ja katsetajate pihta olla, sest kuskilt peab ju alustama. Aga ärge kirjutage palun sellest, kuidas te ise sõitsite kuhugi ja nägite midagi. Kirjutage väljamõeldist. Kirjutage oma mõtteid. Kirjanikul peab ju olema palju mõtteid. Kirjanikuks hakkamise üks põhjuseid peaks olema tahtmine oma mõtteid avaldada.
Kuduge põnevate tegevuste sisse elutarkuse ridu ja viige meid siit argipäevast kuhugi kaugele kaugele….

Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsas on jäänud maapäälne ring.