Jutuvestja ja meekook. - Creativity Catcher

Seoses kaeraküpsiste ja Vilmatädi jutuga veel kaks asja:

1. Meenus, kuidas Ingmar ütles kunagi, et mul on kogu aeg rääkida mingid lood. Iga asjaga mul kohe seostub midagi ja… et nii naljakas…selline jutuvestja olen.
See on kindlasti seotud sellega, et mulle meeldib kirjutada. Kirjutades on vaja teha jutt huvitavaks ja leida seoseid. Minevikust, olevikust, maailmast… Ja seetõttu vast lippab mu vaim pidevalt mööda selliseid radu ja muutungi ka päriselus jutuvestjaks.

2. Emme Linda kommentaaris eelmist juttu ja tõi sisse minu esimese ja viimase katsetuse meekoogi vallas. Hehh… päris naljakas lugu. Olin vast viiendas klassis kui hakkasin küpsetamise vastu huvi tundma. Vedasin ema kööki ja ütlesin- nii, nüüd õpetad mulle, kuidas keeksi tehakse. Saingi selgeks. Aga üldiselt ikka natuke koos ema abiga, sest ega kohe ka kõike ei oska.

Ükskord aga läksid ema- isa kodust ära ja otsustasin, et teen neile üllatuse. Küpsetan meekoogi. Panin kogu kodus oleva mee sisse, sest retsept nii nõudis. Igast muud head paremat panin ka ja kook ahju. Välja tuli suhteliselt hapu välimusega õhuke pruun plaadikook, mis oli nii kõva, et vanaema proteesid neid küll kannatanud ei oleks. Eriti veel, kui sel ajal ka proteesiliimi saada ei olnud…no seda, mida nüüd telepurgis reklaamitakse.
Enivei, ema- isa tulid koju ja olid üllatunud küll. Heas mõttes…aga siis kui said teada, kui palju mett sinna kooki hakkama pandi, siis nad enam nii rõõmsad ei olnudki. Eks nad siiani tuletavad seda mulle meelde… Aga lohutuseks ütlevad nii palju, et süüa ju kõlbas ja kõik söödi ära ning jäi puudugi veel… hehh…muidugist eksole:P

Lisaks pean vajalikuks siin tutvustada veel minu mõningaid kulinaarseid katsetusi, kui juba jutuks läks. Saab ühe korraga margi maha panna, ei pea mitut korda kummardama.
Nii. Kui juba ükskord kokanduse huvi peale tuli, siis ei piirdunud ma ainult küpsetamisega. Tahtsin ikka muid asju ka proovida. Mannavaht ja kissell tundusid sellised lihtsad asjad, millega kindlasti arvasin hakkama saavat. Mäletan veel, et uurisin- puurisin staadionil terve ühe trenni aja treeningukaaslaselt Sirlilt, et kuidas siis täpsemalt see asi ikka käib.
Kodus teadmistest tulvil alustasin põll ees köögis kahe eelpoolmainitud magustoidu vaaritamist. Esmalt mannavaht. Täitsa okeilt tuli välja ainult et nii palju mannat sai sisse pandud, et lusikas ei tahtnud sisse mahtuda. Peale pikka pressimist see siiski õnnestus ja sain teada, et ka maitse oli päris hea.
Teiseks võtsin ette kiselli. Vesi läks keema, suhkur ja mahl olid ka juba hulgas ning hakkasin aga tärklist sisse segama. Oi kui tükki kõik läks. Täis jama. Suures hädas hakkasin neid tükke katki suruma ja mõtlesin et nojah, vist peabki nii. Kui aga peale mõningat jõukulu ei olnud ükski tükk kisselliks eraldunud otsustasin, et peab abi paluma. Helistasin vanama Astale. Rääkisin oma mureloo ära ja oh sa siis, mis teada sain. Tärklis tuleb enne külma veega segada…ehhhh…või nii! No mis siis ikka- mis s..asti see uuesti.Võtsin tärklisetükid mahla seest välja ja segasin tärklise sisse juba aruka koka kombel. Söödi ja kiideti ja ise olin uhke küll.

Ahjaaa- martsipani tegemise loo peaks ka rääkima. Köök oli tuhksuhkurt täis. Mina seal keskel jahvatasin mandleid. Mitte midagi välja ei tulnud… aga ema- isa olid mõistvad ja mis siis ikka, kui natuke suhkurt ja mandleid kaotsi läks… Katuleenu oli natuke aega õnnelik oma segaduses:P

Jutu lõpuks aga tahaks kõigile algajaile kulinaaridele lohutuseks ütelda, et ükskord pani mu lapsepõlve sõber koogi sisse küpsetuspulbri asemel küüslaugupulbrit ja kah söödi ning kiideti. Võta sa siis näpust, mis kellelegi maitseb…