Kaeraküpsised ja Vilmatädi. - Creativity Catcher

Täna tuli mul kaeraküpsiste isu. Nii suur isu, et kindalsti kohe ilma neid söömata üle ei lähe.
Ja ikka ise tehtud küpsiste isu. Ehk siis õhtul kodus hakkan küpsetama:)

Oi kuidas mulle meeldib küpsetada. Mõnus tegevus veel mõnusama tulemusega. Peaks kunagi enda küpsetistega väikese kohviku avama. Rahulik muusika, hubane olemine, vanaaegne mööbel, soojad küpsised ja aurav tee… Tee oleks muidugi ka kohalik looming, sest juba lapsest saadik olen igasugu maitsetaimede ja juurikate fänn ning ema-isa mäletavad küll neid nõgeseid täis kuurialuseid, kui ma omale ravimtaimi kuivatasin. Siiani satun vaimustusse, kui kuskil näen potsikute viisi erinevaid ürte ning teesid… Ükskord on mul endal ka see kõik. Ükskord varsti:)
Aga kohvikus oleks kindlasti teatud küpsetised, mida sealt alati saab ning päevapakkumisena midagi erilist. Oleks nii gurmaanidele nt American Brownes kui ka looduslastele nt täisterajahust kohupiimapulgad. Mis aga peamine- igal küpsetisel oleks kodune hõng nii, et kohviku külastajal tuleks neid süües meelde lapsepõlv ja kodu.
Kaeraküpsistega seoses tuleb mulle alati meelde tädi Vilma. Isapoolne vanatädi, kes küll kahjuks meie seas füüsilises mõttes enam ei eksisteeri. Päris ammusest ajast juba.
Aga ta oli niiii mõnus tädi. Lapsepõlve kindel mälestus. Koos onu Arniga. Onu enam ka ei ole… Rahu nende põrmule.
Igatahes, lähen jutuga edasi. Nad elasid Tallinnas. Selles suures linnas, kuhu vahel kollase mossega kimasime.
Sellest linna sõidust veel nii palju ka, et väiksena tuli mul alati hirmus pidulik tunne sisse, kui Tallinnasse jõudsime. Nagu oleks ise ka osa sellest suurest ja tähtsast maailmast, mis Tallinnas tundus olevat…
Vilmal ja Arnil oli selline suur maja, ma ei mäletagi mitme korruseline, aga seal elas peale nende veel palju palju inimesi. Vilmatädi ootas meid alati aknal ja viskas võtme. Neil oli kodus Vilma ja Arni lõhn. No nagu ikka on igal kodul oma lõhn ja nagu ma varem olen rääkinud, et lõhnade mälestus on üks asi, mis mul on, siis jah- nende lõhn tuleb praegugi meelde. Aga ma ei oska seda kirjeldada…
Onu Arnil oli binokkel. Selline pisike valge teatri oma. Ja sellega oli päris põnev aknast välja vaadata. Ja Vilmatädi tegi ilusaid patju, mida neil nii palju oli. Ja üks üleskeeratav tantsiv eksootiline nukk oli ka. Ohhh, kuidas mulle meelidis nende juures.
Vilmatädi tegi karahelbeküpsised, nagu te juba arvata võite. Ja neil oli selline eriline maitse. Vilmatädi maitse:) Mitte kuskil kunagi ei ole ma seda maitset tundnud ja ega ei tunna ka. Ka minu enda tehtud küpsistel ei ole kahjuks seda maitset.
Aga loodetavasti on minu küpsistel minu maitse ja kunagi keegi kuskil meenutab mind läbi mõne kaerahelbeküpsise või keeksitüki ja ütleb- ainult Kati tehtutel oli selline mekk!!!