Käies 40ndaid ehk kelleks ma suurena saada tahan. - Creativity Catcher

Sain hiljuti kolmekümne aastaseks.
Juba kolmkümmend.
Alles kolmkümmend.

Väike Kati

Jah, nüüd ma siis käin neljakümnendaid.

Päris õige aeg küsida endalt:
Kelleks ma olen saanud?
Kelleks ma veel saada tahan?

Kui ma olin väike, siis vaieldamatult oli minu suurim unistus saada maratoni olümpiavõitjaks. Ma ei mäleta selliseid unistusi nagu emaks, õpetajaks või juuksuriks saamist. Mäletan, et mingi hetk olid ka raamatukogu juhataja ja restorani juhataja mängud. Ja muidugi teater. Ma lugesin tohutult raamatuid, eriti muinasjutte ja mulle meeldis käpiknukkudega etendusi teha.

Mingi aeg oli laulja unistus. Ja peale gümnaasiumi oli mul kindel soov- ma tahan, et minust saaks KEEGI. Keegi, kellest räägitakse, kirjutatakse, kes on kuulus. Päris piinlik… aga kes meist mingi hetk seda tahtnud ei ole???

Tahaksin loota, et nüüd on saanud minust hea inimene. Inimene, kellega mul eelkõige iseendal, minu perel ja sõpradel hea koos olla on. Inimene, kes teeb asju südamega ja südame järgi.

Enam ei aja ma taga kuulsust. Minust on saanud abikaasa, ema ja perenaine. Ma ei häbene neid sõnu, ma olen selle üle uhke.
Mulle meeldib see, mida ma rahateenimiseks teen ja ehkki ei ole ma tunnustust taga ajanud, olen seda palju saanud ning sellest jõudu ammutanud edasi liikumiseks. Mulle meeldib, et oma vabal ajal tahan endiselt sporti teha ja saan võimalusi reisida ning pere ja sõpradega aega veeta.

Arvan, et minust on saanud inimene, keda ma ise armastan ja armastaksin. Tahan loota, et minu lähedased seda minu kohta ka tunnevad. Mulle meeldiks, kui minust ei räägitakse selle järgi, mida ma teen, vaid selle järgi, kuidas ma elan ja olen. Et ma olen kõige parem abikaasa ja ema, väga hea tütar, minia, sugulane ja sõber.

Kati ja Samuel

Aga üks suur unistus on mul veel ees. Teha teoks see, et jätta endast jälg ajalukku.

Kuidas ma tahan, et mind mäletataks?
Ma tahan, et minu lapsed, lapselapsed ja miks mitte ka lapselapselapsed mäletaksid mind kui ema, vanaema ja vanavanaema, kes leidis alati aega, et jagada nende rõõme ja muresid, mängida nendega kulli, teha nukuteatrit, lugeda muinasjutte, reisida ja pannkooke küpsetada.
Seda ma tahan.

Ma arvan, et see ei ole väga raske, aga kindlasti on see raskem, kui lihtsalt kuulsaks saada.