Mismõttes mulle meeldib tõusta puhkepäeva hommikul kell üheksa telefonikõne peale? Aga meeldib küll, kui tulemas on ootamatuid hommikukohvilisi:) Musi Kipsi lendas punkt pool kümme mulle kaissu, et tõuse ja sära…kas ei ole mitte armas sellisel viisil ärgata:)
Kareli on oma rännusoonele vist jälle saanud ja enam ühe kohapeal ei püsi. Aga meie juures on ta alati teretulnud ja minu emale on ta kui oma laps.

Ükspäev just mõtlesime, et kaua me siis üksteist tunneme…hmm…ma mäletan, kui kuuendasse rühma tuli üks imepisike tüdruk, kes säras nagu päike….ja sai kohe minu peiku silmarõõmuks. No mis peiku Rinek mulle siis ikka oli, pigem see, kellega koos kapis peidus olla või kellel nööbid eest kiskuda, kui ikka löömaks läks:P
Igatahes, erilisi emotsioone lasteaiast ma ei mäleta ja sellepärast jääb ka ähmaseks see piir, kust meie tore sõprus Kareliga algas.
Pisike armas päikesekiir on ta aga siiani. Eriti on temaga seoses meeles aeg, kui pinginaabrid olime…no ehk siis see aeg, kui alati kahe rea kontrolltööd ära pidin tegema:D
Ka muidugi aeg, kui Lastekodu tänaval resideerusime…isver- susver seda ühte pühapäeva….:D Ma arvan Kareli, et kui sa seda lugema juhtud, siis saad isegi aru ja naerad praegu kõvasti meenutades…aga ärme teistele siin seda avalikusta eksole;)
Ja muidugi Vildes elatud aeg, kus ma rännumees seltsimees Karelit nägin kui kuuvarjutust, aga alati jäävad meie hommikud, chillid päevad rõdul ja karaokeõhtud!!!

Mõni inimene lihtsalt tuleb ja jääb ja ilma temata tundub maailm poolik. Ilma Karelita maailm seda ongi…ta on nii nii kõvasti minu südames, et mitte miski vägi maailmas seda ei muuda!
Kareliga seoses tundsin esimest korda elus, mis on tõeline igatsus. Kui ta Luxemburgi sõitis, siis lennujaamas oli tõeline raskus oma pisaraid tagasi hoida. Ertit raskeks tegi tema eemaloleku teadmine, kui suur on tema igatsus seal. Seal, kus ei ole ühtegi sõpra, kellele raskel hetkel toetuda.

Ja ma seda sulle välja ei näidanud, aga pisar tuli silma ka siis, kui haiglas olid:(

Aga nüüd on kõik hästi ja ma arvan, et parem, kui kunagi varem. Tead, kui kaua olen oodanud, et sa leiaksid hingerahu ja oleksid siiralt õnnelik. Ja ma tean, et seda sa praegu ka oled ja see teeb ka mind õnnelikuks!!!

Kareli, rahutuna nagu sa seal praegu mind eemalt vaatad ja ootad, et juba jooksma läheksime, sest sa ei suuda ju kaua ühe kohapeal olla, tea, et oled mulle nii nii kallis:)
Sinu õnn on minu õnn ja ma armastan sind nii kaua kuni elan!!!

Hea küll, läksime siis seltsimees!!!

Arhiiv