“Põmaki” kukub 2,5 aastane Samuel kuklaga vastu laua äärt. Kisa tõuseb suur ja veel suurem on muhk, mis mõne sekundi pärast poisi kukalt kaunistab. Muhk läheb ruttu siniseks ning paistab kohati ka verevalumi moodi. Ehki sellise kukkumise järel kisamine on rahustavaks näitajaks, on muhk siiski piisavalt hirmutav, et mitte 112 numbrile helistada.

112Pärast õnnetuse ja lapse seisundi kirjeldamist otsutab daam kõnekeskusest, et saadab meie juurde kiirabi. Ta küsib minult juhendit meile sõitmiseks ja ühtäkki ei oska ma seda selgelt edastada. Esiteks tundub mulle, et seda on raske teha kellelegi, kes ise roolis ei ole ja peab minu juhised kellelegi teisele edasi andma. Meil ei ole külas tänava nimesid, peab rääkima postkastidest paremal, rohelise katusega majast otse ees või suurtest mändidest vasakul. Tundub, et ma ei tea isegi enam, kus elan. Teiseks on minu arvates juba nii palju aega kulunud, et laps võiks selle aja peale juba maitea mis seisus olla. Peale mõningat segast jutuvada annan telefoni abikaasale, kes siis kiirabile selged juhised annab.
10 minuti pärast on masin meie õues, laps üle vaadatud ja asi õnnelikuks õnnetuseks loetud.

Õhtul istun arvuti taha, et teha tööd algatuse “Maale elama” kodulehega. Panen sinna üles uue rubriigi “Soovitused maale elama asujale”.
Loen sealt seitsmendat punkti:

Vaatamata sellele, et õnnetus tabab harva, on siiski mõistlik selgeks teha olulised kontaktid: naabrite nimed, telefon ja e-post, külavanema ja valla tähtsamad telefoninumbrid. Läbi tuleb mõelda ja nähtavale kohale kirja panna põhiline teave, mida öelda, kui on vaja helistada 112 ja juhatada teed päästeautole.

Muigan omaette… Mõttes targutades võtan ette tühja lehe, trükin natuke aega ja prindin välja selge juhise meie maja juurde saamiseks.

Arhiiv