…kuulanud vaikust kuni jääte kurdiks?
…vaadanud tühjust kuni see teid pimestab?

Läksin mõtetes täna jälle sinna. Sinna mereäärde, kus kuuleb vaikust ja näeb tühjust. Kus võiks lõputult istuda ja lihtsalt olla.
Mäletan, et tookord olin seal üksi. Päike oli just tõusmas, kuskil kires kukk ja haukus koer. Üksik kalamees läks merele, saatjaks vaid aerude klõbin vastu paati. Kaugelt oli kuulda kalalaeva korstnasignaali- minek!
Rahu, mida see hommik endaga tõi oli lausa käega katsutav. Küll sama õrn ja väheaimatav, kui suvehommiku tuul ning habras kui hommikukaste, kuid siiski mäletan seda sama selgelt, kui just möödunud minutit.
Täna läksin sinna koos sinuga. Hoidsin su soojast pihust ja kuulsin su samme segunevat enda omadega. Me ei rääkinud, me ei vaadanud üksteisele otsa. Me teadsime, et kõik on niigi selge. Sina oled minu ja mina sinu. Meie hinged on üks ja südamed segunenud. Võibolla sellepärast ei kuulnud ma ka sinu hingamist…
Istusime sellele samale kivile. Sinu käsi mu ümber mängis õhtutuulega ja põsk põsevastas hajutas viimse kui jaheduse. Olid mulle nii lähedal.
See oli kõik, mida rahuks vaja. See oli õnn…
Täna hakkas päike loojuma. Punane kuma merel andis märku viimastest valguseminutitest ja lõppevast päevast.
Märkamatult oli saabunud pimedus. Päike oli viinud valguse, kuid jätnud kaks südant helendama. Et näidata koduteed.
Seadsime oma sammud sinna, kust tulime.
Olime vaid meie kaks.
Läksime taas vaikides, saatjaks liivakrudin jalgeall…