Eile oli selles filmis üks armas lause.
“Tahan mehelt sellist pilku, millega minu isa vaatas minu ema. Ja vähemaga ma ei lepi!”

See viis mind igavikulisele küsimusele- meie kehakeel räägib rohkem, kui me arvame ja ükskõik, mis me mõtleme peas või oleme otsustanud väljanäidata, ei suuda see vastu panna sellisele ürgsele tugevusele. Meie tegelikele tunnetele. Kui kuidagigi on võimalik kontrollida oma keep smilingut, siis kas on võimalik kontrollida oma pilku, käesoojust, kehahoiakut?

Aga kas üldse on vaja seda kontrollida? Äkki peaks õppima elama hoopis vastavalt oma kehakeelele ehk siis olema alati aus oma sõnades ja tekitama enda ümber olukorra, kus sinu kehakeel räägibki seda, mida kõik juba teavad.
Või oleks see täiesti aus maailm liiga karm taluda?

Arhiiv