Tahtsin hommikul varem ärgata, et dushi alt läbi käia. Kui silmad lahti tegin ja vilkuvat äratuskella tablood nägin sain aru, et vool oli öösel ära olnud. Loivasin kummuti juurde ja vaatasin pragunenud käekella. 09.16. Nojahh, mis seal ikka, mõtlesin, ja pugesin teki alla tagasi. Silmi sulgedes püüdsin meenutada, miks ma üldse varem tõusma pidin.
Appi, 09.16 jah? 09.16…, ma oleks pidanud 16 minutit tagasi olema ülemusega vestlusel. Panin sellele kohtumisele suuri lootusi. Olin kindel, et mind edutatakse juhiabi kohalt keskastme juhiks. Kargasin asemelt ja hakkasin mööda tuba jooksma. Ma oleksin kindlasti endast rohkem väljunud, kui ma endiselt veel nii unine ei oleks olnud. Kolmanda tiiru ajal, sain aru, et see mind küll tööle lähemale ei vii. Istusin maha ja mõtlesin plaani välja.

Kõigepealt helistan tööle ja teatan, et autol läks tee peal kumm katki ja ei saanud varem helistada kuna mobiilil oli aku tühi. Küll nad uskuma jäävad, mis neil üle jääb. Hea hädavale kulub ikka marjaks ära. Mõeldud tehtud.
Plaani oleks olnud märksa kergem teostada , kui mobiilil ei oleks krediit otsas olnud. Tormasin lähima naabri juurde. Lahke mammi kutsus mu sisse ja pakkus istet. Peale poole tunnist tee joomist ja pensionäri raske elu ülevaadet sain mahti sõna sekka ütelda. Oi miks sa kohe ei ütelnud, mul on siin telefon küll, aga see hetkel ei tööta ja näed, väimeespoiss ka parandama ei jõua, naeratas memm.
Sahh, nägin silme ees oma karjääri suurde musta auku kukkumas. Mõni minut ennast kogunud, mõttes naabrinaise ära kägistanud ja viisakalt tee eest tänanud, koputasin teise naabri uksele.
Jumal tänatud, et seal noor naine lapsega kodus oli ja laetud aku ning kõnekaardiga mobiili omas. Eriti ei aidanud plaanile muidugi kaasa lapse üüratu katkematu kisa, aga ma olin juba nii närvis, et ei lasknud ennast sellest häirida. Karjusin torru meie sekretärile oma hädavale ja avaldasin arvamust, et olen kuskil tunni aja pärast tööl. Tahtsin endale siiski jätta ka aega pesemise jaoks, sest pulkas juuksed ja haisvad kaenlaalused ei aitaks kindlasti ametikõrgendusele kaasa.
Ma ei saanud isegi aru, mida sekretär vastas, sest naabrinaine oli oma titega mulle kõrvale tulnud ja hakkas seletama, et kumm pole mitte katki vaid kummi ei olegi. No on blond, mõtlesin ja viskasin kiiruga toru hargile. Lisaks sellele, et laps ennast punaseks on röökinud, ei ole ka emal mõistus korras.
Suures vihas oleksin äärepealt jälle vanamemme juurde sattunud, aga märkasin ust avades, et seisan valel uksematil ja tõmbasin prõmdi ukse kinni tagasi. Hehh, vanamutt sai sellest vist küll rabanduse, irvitasin. Suutsin sellel hommikul esimest korda naeratada, kui enda järgi koduukse sulgesin. Kell näitas juba kümme.
Koorisin paljaks ja astusin reipalt dushikabiini. Keerasin kraani ja…vett ei tulnud. Milline iroonia. Mitte kunagi varem ei ole vesi ära olnud ja nüüd, kui mul on ees tähtis ametikõrgendus, pean ma sinna minema nagu mingi asotsiaal. Suurest vihast suutsin varba vastu maad paiste lüüa.
Sain ennast lõpuks enam vähem korda, kui mitte arvestada, et uuele siidpluusile triikides augu sisse kõrvetasin. Aga seda õnneks kohast, kust keegi ei näe. Juuksed tõmbasin krunni ja sättisin minekule. Kurat, saabas ei läinud jalga. Oleme jõudnud nii moodsasse ajajärku, et sidemega kinniseotud varvaste jaoks seal küll ruumi ei ole. Hea küll, panen siis vanad saapad. Niikuinii vahetan tööl kohe kingad jalga ja ega neid autos keegi näe.
Kell 10.30 keerasin ukse lukku ja astusin auto poole. Midagi oli nagu imelik. Auto seisis omal kohal… ainult, et kaks esimest ratast ei olnud mitte kummid vaid tellised. Ah sa siga. Pöörasin ringi ja vaatasin üles, justnagu järsku jumalat uskuma hakates. Sajatada oleks kedagi tahtnud küll. Enam sitemaks vist päev minna ei saa.
Naabrinaine lapsega lehvitas aknapeal, mille ma mõttes tuhandeks killuks tulistasin. Jajaaa, lehvitasin vastu, seda sa sellest kummist enne targutasid.
Ega midagi, tööle peab jõudma, sest kui juba ametikõrgendust saan, siis saan ka suurema palga ning ei osta mitte ainult uusi kumme vaid ka terve auto.
Bussile joostes suutis mööduv auto mu mantli poriseks pritsida. See tundus aga nii tühine mure, et ma ei lasknud ennast sellest häirida ja astusin bussi. Inimesed vaatasid mind imelikult.
Lõuna pausiks olin tööle jõudnud. Lootsin märkamatult garderoobi hiilida, et oma määrdunud mantel ja stagnaaja saapad ära vahetada, kuid nagu juba aimata võite, ei läinud see mul korda. Sattusin trepi peal ülemusega kokku. Ta seiras mind pika pilguga ja peale suhteliselt lakoonilist, kõik on okei vastust minu vabandusele, panime uue kohtumise aja paika. Kell 16.00
Kuna päeva esimene pool ei olnud kiita, siis otsustasin ülejäänud tunnid vaikselt istudes veeta. Et ülemusega vestluse ajaks midagi rohkemat juhtuda ei saaks. Enam vähem läks plaan korda, kui välja jätta, et ajasin kohvi seelikule ja lasin paberihundist läbi tähtsa dokumendi originaali. Mul ei olnud aga aega nendesse muredesse süveneda, sest tegin plaane tähtsamal kohal töötamiseks. Ja unistasin mida kõike juurde tuleva rahaga peale hakata.
Kell sai 16.00 ja jõudsin napilt oma unistuste seest välja ning paari minutilise hilinemisega koputasin ülemuse uksele.
Jutt oli oodatust lühema ja… oodatust hoopis midagi muud. Kuna firma ei näe vajadust nii juhiabi kui sekretäri hoidmiseks, siis tehakse mulle ettepanek võtta üle töö sekretärilt, kes niikuinii on plaaninud järgmisest kuust lahkuda. See olevat minust mõistlik otsus, kuna palgas ma ei kaotaks ja tööülesandeid jääks vähemaks.Tuimalt enda ette vaadates palusin mõtlemisaega ja hakkasin toast väljuma. Samal hetkel jäi mu uhkete kallite kingade konts vaiba taha kinni ja oleksin äärepealt seelik üle pea ülemuse silme ees kukkunud. Võib-olla oleks see variant olnud isegi parem, kui see, et sain viimasel hetkel mingist asjast kinni haarata. See asi aitas küll minul tasakaalu tagasi saada, kuid kukkus ise põrandale ja prõks, katki see oligi. Ülemuse uhke äripartneritelt kingiks saadud õnnepuu või midagi. Hähh, paras, irvitasin teist korda sellel päeval. Ülemuse ees muidugi vabandasin ette ja taha ja lubasin uue muretseda. Too oli endast suhteliselt väljas ja seletas midagi äri õnnest ja selle kadumisest… Ma eriti ei süvenenud ning tormasin lihtsalt minema. Ruttu riide ja ära. Ära siit. Alandus, milline alandus, mõtlesin.
Eelnenud päevast õppust võttes oleksin pidanud otsejoones koju minema ja tekialla pugema.
Suundusin hoopis alkoholi kauplusesse ning ostsin viimase raha eest kõige kallima konjaki, mis seal leidus.
Kodus hakkasin oma kurba saatust kõrist alla valama. Sajatasin kogu maailma. Kui juba pool pudelit tühi oli, siis jõudsin järeldusele, et keegi kuskil on minu õnne vastu. Et tegelikult on kõik teised minu ebaõnnes süüdi. Mõtlesin midagi ette võtta.
Peale mitmeid ala „Näksi peeru” ja „Sae pekki ahv” sõnumeid oma mõttetutele meessõpradele otsustasin ka ülemusele teada anda, mida ma temast arvan. Istusin arvuti taha ja meisterdasin valmis tol hetkel tundunud maailma kõige parema persse saatmise kirja. Vajutasin „send” nuppu, see toimis ja tegin rõõmust ühemehe kaerajaani. Käsi plaksutades jooksin läbi ka naabrid ja sain neilt tantsu eest paar rutsi. Jooksin trussikute väel õue ja ehitasin lastele tellistest majakese.
Vähemalt oli õhtu lõbus ning kordaläinud ja mis peamine- ei ütegi ebaõnnestumist.
Autoriseeritud: Kati Orav

Arhiiv