Kolmapäeva õhtu... - Creativity Catcher

…Ja siis äkki katkes Puhhi mõttelõng, sest Christopher Robin, kes ikka veel käsipõsakil maailma uuris, hüüdis: “Puhh!”
“Jah?” kostis Puhh.
“Kuule, Puhh, kui ma…kui…Puhh!”
“Jah, Christopher Robin?”
“Tead sa, Puhh, nüüd ma enam ei saagi seda mitte- midagi teha.”
“Mitte kunagi või?”
“Noh, võib- olla mõnikord harva- harva. Ei lasta ju.”
Puhh ootas, et Christopher Robin veel midagi ütleb, aga ei ta öelnud rohkem midagi.
“Jah, Christopher Robin?” sõnas Puhh abivalmilt.
“Puhh, kui ma hakkan…noh, sa tead ju…kui ma enam seda mitte- midagi teha ei saa, kas sa siis ikka tuled mõnikord veel siia?”
“Mina või?”
“Jah, Puhh.”
“Aga kas sina tuled?”
“Jah, Puhh, tulen. Ma tõotan, Puhh, et tulen.”
“Siis on hästi,” lausus Puhh.
“Puhh, tõota, et sa mind ei unusta. Mitte iialgi! Isegi siis, kui ma saja- aastane olen.”
Puhh mõtles natuke.
“Aga kui vana mina siis olen?”
“Üheksakümne üheksane.”
Puhh noogutas.
“Tõotan küll,” ütles ta.
Silmad endal ikka veel kaugusesse vahtimas, sirutas Christopher Robin käe ning otsis üles Puhhi käpa.
“Puhh,” lausus Christopher Robin tõsise häälega, “Puhh, kui ma…kui ma enam päris niisugune ei…” Ta vaikis, otsis sõnu ja alustas uuesti: “Puhh, ükskõik mis ka ei juhtuks, sa ju mõistad, eks ole?”
“Mis asja?”
“Oh, ei midagi.” Ja ta naeris nin kargas jalule. “Lähme!”
“Kuhu?” küsis Puhh.
“Ükskõik kuhu,” vastas Christopher Robin.

Ja nii nad läksidki. Aga kuhu nad ka eales ei läheks ja mis nendega tee peal iganes ei juhtuks, tolles Võlutud Paigas Metsa kõige kõrgemal künkal mängib üks väike poiss ikka ja alati oma armsa Karuga.