Kolmapäeva õhtused mõtted. - Creativity Catcher

Tegelikult peaksin magama minema. Viimasel ajal olen nagu tõeline zombi, und ei saa ehkki väsinud on olla. Ma ei tea- mõtted vist ei lase magada. Ehkki ma isegi ei tea, mida nii väga mõtlen…
Tulevikust vast…ja elust. Sest ega ei ole väga millestki muust mõtelda. Midagi muud nagu ei olegi…

Viimasel ajal olen tabanud ennast palju mõtlemas inimeste siiruse ja aususe peale.
Kui palju tegelikult on meie olemuses siirust? Kui palju asju, mida teeme, teeme tõesti südamega ja asju, mida ütleme, ka päriselt mõtleme?
Kas ei ole meis palju seda, mida arvame teistele meeldivat? Ütleme sõnu, mida arvame, et tahetakse kuulda, teeme tegusid, mida arvame, et meilt oodatakse?
Aga kes teab, mida keegi ootab või tahab?

Me saame seda ainult eeldada, ainult arvata, et just nüüd oleks see tegu või too sõna õige.
Ja nii mõneski situatsioonis, eeldades, et teine seda ootab, käitume ebasiiralt.
Ma arvan, et tihti on see ka alateadlik. Sest vaevalt keegi meist jaksaks iga oma sammu ja tegu, sõna ja mõtet kogu aeg kontrollida.

Aga mis meie alateadvust ebasiirusele juhib?
Kas meie kogemused?
Sest tihti peegeldame oma käitumisega iseenda kogemusi.
Kas tõesti võib olla inimestel nii palju halbu kogemusi, et need alateadlikult panevad meid käituma ja olema hoopis teise inimesena?

Alati ei tähenda ebasiirus halba. Ebasiiras käitumine võib olla ka väga meeldiva väljundiga. Ehk siis kiidame kellegi ilusat pluusi ehkki see on kohutav või hoiame kellelgi käest, kes üldse korda ei lähe.
Milleks see kõik? Kas selleks, et iseennast paremini tunda või et teisel oleks hea?

Kunagi üteldi mulle, et minu arvamus loeb, sest see on siiras. Täna ütles Gerla, et ma ei saaks ju käituda kellegagi teadlikult halvasti, sest see ei ole minu loomuses.
Tõsi ta on. Arvan, et kuulun suhteliselt siiraste inimeste hulka. Olgugi, et see on vahel nii mõnelegi kurbust valmistanud või ebameeldiva olukorra loonud.
Aga ma ei arva, et peaksin halva mängu juures tegema alati head nägu või isegi rääkima inimesega kes mulle täiesti ebasümpaatne on!

Tean, et tegin kunagi haiget kellelegi, kes tahtis hoida mu käest, aga ei saanud seda teha, sest mina ei tahtnud. Arvasin, et nii on parem- kohene otsekohesus. Kui et hiljem on veel raskem. Ja oligi parem. Asjad said selgeks ja palju südamevalu kokkuhoitud.

Ja kogesin ise olukorda, kus hoiti mu käest kuigi seda ei mõteldud päris nii ja hiljem oli nii raske olla otsekohene ja ütelda- sorry, ma ei tea, tegin seda niisama, arvasin, et sulle meeldib!
Arvasid? Millest sa seda arvasid? Arva uuesti eksole!
Hea küll, minevikus ei sorita ja jäägu see sinna, sest üks omadus on mul veel- kas siis hea või halb, aga ma suudan neetult kergelt inimesi unustada. Halbu inimesi. lihtsalt joon peale ja neid enam ei ole. Ja ma isegi ei taha, et oleks. Milleks? Milleks ümbritseda ennast ebasiiraste inimestega?

Olen ebaviisakas ütlete..võibolla, aga ma ei vaata teile otsa ja ei ütle, et olete tore või kena, kui ma seda ei arva. Kas pole mitte vahelduseks hea värskendav?
Loomulikult on alati erndeid, mis kinnitavad reegleid. Näiteks tööl, äris, diplomaatias on asjad teistmoodi. Ja peavadki olema. Sest see maailm on midagi muud, kui tunnete maailm.

Mina olen tunnete inimene. Südamega elan ja sellepärast ka olen nagu olen.
Nojahh…jälle need tunded, ütlete! Aga elu ongi ju üks suur tunnete mäng. Peaagu kõik siin maailmas põhineb tunnetel- armastus, vihkamine, meeldimine, mittemeeldimine.

Ka praegu seda teksti lugedes tekkisid teil omad tunded minu või selle jutu või iseenda suhtes.
Meeldigu see teile või mitte!!!