Juhtusin ükspäev ühe vana sõbraga põgusalt vestlema teemal “Kui armastus on ennast ammendanud”. Et kui sa tunned, et enam kirge ja koosolemise rõõmu ei ole, kas siis on õige abielusidemete või lapse tõttu koos olla? Või veel hullem- olla koos lihtsalt sellepärast, et kellegagi koos olla?
Jõudsime järeldusele, et see ei ole õige. Iseenda petmine siin maailmas võib ju kõige kergem olla, aga teise inimese petmine on ränk kuritegu. Mõlemad lihtsalt raiskavad oma aega ja ressurssi. Ja kes vähegi psühholoogiat õppinud on see teab, et lapsed, ükskõik, kui väikesed nad ka on, tunnetavad iga meie suhte nüansse ja kodust õhkkonda. Tegelikult ma ei tahaks sellel teemal pikemalt peatuda, sest ma ei ole pädev rääkima asjadest, millega ma kokku puutunud ei ole. Ma mõtlen lapsi või abielu.

Samas pean ütlema, et armastuse lõpu tundmisega olen küll kokkupuutunud. Olen tundnud, et ma ei taha enam, et minu elukaaslane koju tuleks. Tundsin, et mul ei ole temaga enam midagi ühist. Ja pean käsi südamel tunnistama, et lõpetasin kiirelt ka selle suhte. Ehkki tundusin tol hetkel südametu ja tegin kunagi kallis olnud inimesele väga haiget. Aga see lihtsalt oli kõige õigem otsus. Ja selliste otsuste juures ei ole mõtet hakata enam tõmblema- tahan ei taha, oled kallis- ei ole. See teeb teisele inimesele veel rohkem haiget. Mõttetu lootuse andmine on umbes sama, kui koomas olemine. Ärkad üles ja elu on edasi läinud, aga sina ei ole sellest osa saanud. Isegi kumm ei veni lõputult.

Mida ma aga rääkida tahan on see, et seoses käesoleva teemaga meenus mulle üks naisterahvas, keda Sassuga oma tripil kohtasime, kui Prantsuse Alpidesse hääletasime. Siinkohal oleks paslik rääkida ära kogu meie tutvumise lugu. Nimelt olime just läbi suhtelise nahhaalsuse ületanud Poola- Saksamaa piiri. Kes teab, see teab, et sealt niisama üle ei jaluta nagu Eesti- Läti piiril seda teha sai. Ja nii me siis pressisime ennast julmalt ühe tüübi autosse. Küsisime kiirelt, et tahad meid peale võtta eksole jah, aitähh, hea et juba ise pagassi lahti ei kakkunud. Tagantjärgi mõteldes suht koomiline, kuidas kutt oli lihtsalt sõnatu. Igatahes oskas ta vähemalt inglise keelt ja viis meid miskisse bensukasse. Kui muidu oli kerge hääletada lihtsalt tee ääres, siis kiirteede maailmas seda ju ei tohi.

Passisime siis seal bensukas ja mõtlesime, mida oma elukesega peale hakata, kui ühtäkki ilmus meie juurde üks keskealine naisterhavas ja küsis, et kas me hääletame? Tuli välja, et ta sõidab sinna suunda, kuhu meil on vaja minna. Ehk siis Frankfurdi poole. Näod naerul istusime autos ja sõit algas. Naisterahva nimi oli Dörte Kischka. Äge nimi eksole. Hamburgist päris, arhitekti ametiga. Ütles, et kuna ta oli ise noorena palju hääletanud, siis ta nüüd ikka otsib ja vaatab, kas saaks vahel mõnda hääletajat aidata ja samas ka ise seltskonda leida. Bensukas oli ta mõtelnud, et teeb väikese uinaku, aga silmanud meid otsustas, et uurib, kas saab äkki hoopis seltskonda ja siis läheb sõit lõbusamalt edasi. Saigi:)

Dörte oli teel Frankfurdi lennujaama, et sõita Marokosse oma noore boyfriendi juurde. Siit jõuamegi selleni, millest ma rääkida tahtsin. Dörte rääkis, et on olnud paar korda abielus ja tal on kaks last (oli vist nii Sassu?), aga ta sai mõni aeg tagasi aru, et on inimene, kes ei suuda ühe kaaslasega kaua koos olla. Et tal on vaja pidevalt armuda, tunda, et elu keeb. Ta teadis, et varsti ei ole ta ka selle noore poisiga enam koos, aga praegu oli ta nii armunud ja oli valmis kulutama oma aega ja raha, et temaga koos olla.

Mulle meeldis just see, kuidas ta oli nn oma eluga leppinud ehk saanud aru, et ta ei ole suhte inimene. Et ta ei piinanud ennast ühe inimesega lihtsalt selle pärast, et nii peab. Tõenäoliselt tegi ta oma elustiiliga paljudele haiget ja sai ka ise haiget, kuid ta ELAS sõna otseses mõttes! Ma ei ütle, et pean sellist eluviisi õigeks, aga ma tahan ütelda, et imetletav oli selline iseendale elamine. Tegelikult me ju elamegi iseendale. Mõnele sobib kindlus ja üks inimene ning armastus, mõnele sobib midagi muud. Aga enamus, kellele sobib midagi muud, ei tunnista seda, vaid istuvad kinni iganenud stampides ja tõmbavad salaja ringi. Ja olgem ausad- teevad oma petliku meelelaadiga palju rohkem haiget. Mina tahaks küll olla pigem mahajäätud kui petetud. Kui ma midagi peale sõja ja vastikute roomajate veel vihkan, siis on see petmine, seljataga susserdamine. Ma ei suudaks seda vist kunagi andestada. Alandamine on viimane asi maailmas, mida isegi oma vaenlasele teha ei tohiks.

Vot selline naisterahvas oli Dörte. Täiesti aus ja siiras. Ka iseenda vastu!

Rääkides veel sellest seiklusest temaga, siis ootas meid ees rida üllatusi. Esiteks tegi ta ettepaneku, et kuna ööbib sõprade pool ja sõidab hommikul samassuunas edasi, siis kas me ei tahaks ka seal ööbida ja järgmine päev koos teekonda jätkata. Tsiisas, hääletajatelt veel sellist asja küsida??? Ei kule me ei taha, tahaks kuskil pimedas Saksamaa külas telkimiskohta otsida!
Krt, me oleks tõstnud üles tuhat kätt, kui meil neid oleks olnud.
Järgmine üllatus oli küla ja tema sõbrad. Küla nimi oli emakeelde tõlkituna Mihklimägi vms, igatahes meie isa nimi eksole. Ja sõbrad olid kunstnikud, kellel käimas ettevalmistused kunstilaagri lõpupeoks.

Seal me siis olime, hääletajad Eestist- istusime Saksa pisikeses külas fantastiliste inimeste keskel ja sõime vorstikesi. Ma ei ole õllesõber mitte üks raas, aga sellel õhtul lõin rusika lauale ja ütlesin Sassule, et krt, sellise olukorra puhul tuleb küll õlut juua. Tegin kolm klaasi kohalikku pruuli. Hahaaa.

Ööbimine oli meil Dörte kunstnikest sõprade sõprade juures katusekorrusel. Vaatasime aknast tähti ja ei uskunud oma õnne.

Vot siis selline lugu ja selline seiklus. Head inimesed tõmbavad ikka häid inimesi ning olukordi ligi. Dörte lugu ja ellusuhtumine oli õpetlik, sest mis on maailmas kõige tähtsam? Meelerahu ja olla õnnelik!!! Igaüks peab ise leidma oma tee selleni.

Arhiiv