Teate ju küll seda lugu Einsteinist ja õunast? Minuga juhtus eile sama lugu.Või peaaegu sama lugu.

Oli aegu, kus arvasin, et selleks, et keegi olla, et enda ümber mingit muutust luua pean ma olema justkui valmis. Lõpetanud selle ja tolle kooli või kursuse ning omandanud tohutul hulgal teadmisi. Et nii palju on veel õppida ja teha enne, kui saan hakata täitma enda unistust. Unistust kirjutada, koolitada, jagada inimestega oma mõtteid, teadmisi ja oskusi. Tundus, et kuidas mina, kes ma ise veel õpin ja nii paljut ei tea, saan olla teenäitajaks teistele.

Kuniks kohtasin lauset: “Hakka lihtsalt pihta”. Ja ma hakkasingi pihta.

Ning eile magusat suveõuna süües sain kinnitust teekonnal olemise võludele. Et kui tore on olla liikumises, õppimises, muutumises ja loomises. Kui ma oleksin valmis, ei oleks enam kuhugi areneda, kasvada, jõuda, siis oleksin nagu küpse õun, mis puuotsast alla potsatab ja ära süüakse.

Arhiiv