Kuulamine ja kuulmine. - Creativity Catcher

Olen avastanud, et inimesed ei ole head kuulajad. Maailmas on vähe siirast osavõtlikust. Räägid midagi, sulle vaadatakse otsa, noogutatakse justkui oleks kuulatud ja siis räägitakse hoopis mingit oma teemat edasi ja sinule jääb õhku küsimärk. Milleks ma üldse siis rääkisin? Vahel olen mõtelnud, et miks ma blogi kirjutan. Ma ei kirjuta ju siia nii palju tegevust kui just mõtteid. Aga kas ehk ongi see selle pärast, et see on koht, kus saan jagada mõtteid ilma, et need vastu seina põrkuksid. Isegi, kui siin peatuv lugeja sekundi pärast on unustanud, mida luges, ei tea mina seda. Ma ei näe tagasisidet. Ja parem ongi, sest olen tihti loobunud päris elus asjadest rääkimast, sest ei taha seda pettumust, mis hiljem tuleb – ta ei kuulanudki mind tegelikult.
Loomulikult meeldib mulle diskussioon. Mõtete vahetamine. Seda blogi just tihti ei paku (kui välja jätta muidugi perekonna vaimukused :P) Aga kui üksteist ei kuulata, siis ei ole võimalik arutelu tekkimine ka päris elus. Mis vahet siis on, kus ma oma mõtteid avaldan?
Kindlasti kuulun ka ise nende inimeste sekka, kes vahel kuulata ei oska. Eks siin ole süüdi ka kiire elutempo ja jälle see sama- liiga palju tegemist iseendaga. Aga ma tean, et olen seda märganud ja enda juures parandada püüdnud. Silmavaade, küsimus ja juba ongi saanud teine tagasiside, et teda on kuulda võetud. Ükskõik ,kui oluline see jutt siis hetkel ka minu jaoks oli. Tema jaoks oli ja ta sai selle räägitud.

Ehk tuleks vahel peatuda ja tunda huvi oma ligimese vastu.
Kuulda nii, et mitte ainult ei kuule vaid ka kuulad.