Minu vanaisa oli pime ja tema liikumine oli seetõttu piiratud. Käisin temaga hästi palju kõndimas. Väike käsi elunäinud karedas soojas pihus, noor valvas pilk jälgimas, et vanaisal oleks turvaline liikuda.

Nendel pikkadel jalutuskäikudel rääkis vanaisa oma elu lugusid. Kõige rohkem mäletan, et ta rääkis küüditamisest ja Siberist.

Aga kahjuks olin siis liiga noor, et neid lugusid täna mäletada. Kahjuks ei pannud vanaisa neid lugusid ka paberile ja nüüd teda enam ei ole. Vanaisa oskas hästi rääkida ja isegi, kui ma tol ajal kõigest aru ei saanud, kuulasin teda suure põnevusega. Tema on kindlasti üks põhjus, miks ma lugudejutustamist nii väga armastan- kasvasin selle keskel üles. Vanaisa lugude keskel.

Meenub paar seika vanaisa mälestustest. Et oli olnud hästi palju ploomipuid ja vanaisa sõi nii palju ploome, et kõht läks hirmus lahti. Ja siis teine lugu oli  suurest viljapõllust ning kuivast ilmast. Kui üks mees seal tiku süütas, siis sekundiga oli suur kollane viljapõld leekides. Mäletan veel, kuidas vanaisa seda kirjeldas. Et ainult üks silmapilk ja kõik põles.
Olin siis laps. Ja meelde jäid lihtsad lood. Aga kindlasti oli ka tõsiseid ja kurvemaid lugusid. Või siis vanaisa lihtsalt ei rääkinud neid mulle…

Kui sina mäletad oma esivanemate lugusid või kui nad on veel elus, et ise oma lugusid rääkida, siis talletage need mälestused. Täna on Küüditamislugude kogumise päev. Lase ajalool rääkida.

Arhiiv