Lootus, ühiskonnakriitika ja seks. - Creativity Catcher

Estonia teatril oli eelmisel aastal hiigelsuur- sa ei ole elus nii palju raha näinudki- kasum. See on tore. Inimesed on hakanud jälle kultuuri hindama. Ka majanduskriisi valguses. Kui miski muu enam ei aita, siis meelelahutus ikka aitab. Tsirkust ja leiba,tsirkust ja leiba, seda on rahvas alati nõudnud.

Käibemaksuseaduse muudatusega hakkas teatri- ja kontserdipiletitele kehtima suurem käibemaks, mis võib tekitada teatud küsimusi. Kas võetakse meilt ära ka see viimane lohutus? Võibolla tõstab see hoopiski ürituste kvaliteeti? Sest eks ta on ikka nii, et kui piletihind soolane, siis kaalud- kui palju väljaminek oma hinda väärt on.
Üheltpoolt võib see tõesti vähendada meie kultuurihuvi. Mitte vähendada, see ei ole õige sõna. Takistada, just nimelt, takistada oluliselt meie kultuurihuvi. Teiseltpoolt jällegi ei usu ma, et see nii traagiliselt läheb. Nali ja naps on inimestele alati oluline olnud. Kui midagi muud ei ole, siis viinaraha ikka kokku kraabitakse. Meenub see nali, et poiss, miks sa leiba tõid, kodus ei ole pudelitki kangemat. Natuke drastiline ja kurb näide, aga nii on. Selleks, et ennast hästi tunda on inimesed aegade algusest võimalusi leidnud. Kas siis meelemürkide või hingerohu näol.
Ja kui miski muu ei aita, siis on alati televisioon. Kui tavaantenniga signaal välja rihtida, siis ei ole vaja isegi uhke digiboksi või satipanni eest pappi välja köhida.
Ja meie rahvusringhäälingu pildikandja on viimasel ajal serveerinud päris pikantset ja vürtsikat kultuurisuppi.
“Sügisball” toodi nendeni, kes seda kinos vaatamas ei jõudnud või ei saanud käia. Ülimalt tuim, hall ja küllaltki masendav film. Võib tekkida küsimus, et miks sellist filmi vaja on? Maailm on niigi hall ja ma ei pea seda telepurgist peale uudiste, mis muust kui majanduskriisist ei pasundagi, vaatama. Nagu enne sai mainitud, siis rahvas tahab nalja, kultuur peab meid nagu joovastav meelemürk viima eemale argielu muredest. Aga tänapäeva kultuur on nagu makku keeratud naaskel, mida meelelahutusäri juhtivad inimesed oma pilli järgi keeravad. Surgivad ja surgivad kuniks viimne lootusepiisk nagu vihm kuumal rannaliival kadunud on.
Aga võibolla ikka on vaja. Et näha- on ka palju sitemas olukorras inimesi, kui meie, kes me oleme võimelised vähemalt kinos käima või televiisorit omama. Ja eks ennast kellestki paremini tundmine või teadmine, et ma ei ole kõige kehvem, on ka elusolemise üks stiimuleid, kasvõi lihtlabase vegeteerumise alustala.

On vaja, et panna meid mõtlema- meie hädad on paljugi meie enda peas. No näiteks jälle üks hiljuti valminud Eesti film, mida ootamatult ruttu sinise ekraani kaudu kodudesse toodi. “Soovide Puu”. Kuidagi mõttetu film ja siiski nii omamoodi. Maatüdruk jäi liiga vahepealseks. Justkui ei suudaks otsustada, kas olla loll maakas või naiivne linnalits. Isiklikud püüdlused ennast aidata olid suht nullis. Kas ainult soovide puu peale saab loota?

Iseenesest väga tore mõte- kujutada ette, et kuskil on soovide puu ja siis iga puud nähes soovida. Pidi olema kindlaks tehtud, et oma soovide kirjapanek, nende endaga alati kaasas kandmine ja vähemalt korra päevas nendele mõtlemine viib soovid lõpuks täide. Ehk tasuks proovimist? Aga kaldun siiski arvama, et sellega on natuke nii nagu magava kassiga, kellele hiir ise suhu ei jookse. Peab vähemalt silmad lahti hoidma ja õigel hetkel hüppama.
Tore on muidugi see, et maalapsel lõpuks õnnestus enda nishini jõuda. Sümbolid olid ka suht naljakad, aga kuidagi väljajoonistamata jäi see värk…hmmm…võibolla elu ongi väljajoonistamata.
Elus ei ole miski nii nagu me arvame. Näiteks võib nafta ükshetk otsa saada. Nii nagu räägib meile etendus “Nafta” läbi ühiskonnakriitilise huumoriplasma.
“Keda ikka kotitakse, see on ise tropp”
“Rongiga sõidavad memmed Põlvast Paidesse”
“Leivalõikamisega on kehva, sest leibur viilutab kõik leivad ära”
jne jne
Taas inimhingede ironiseerimine, aga seekord läbi naeru. Televisiooni tögamine ja rahaahnuse pilamine. Kui see inimesteni jõuaks, siis miks mitte rohkem näidata. Rõõmsalt, koos laulude ja tantsudega.
Üks küsimus mul neid vaimuüllitisi nähes ning enda peas analüüsides tekkis. Milleks on vaja kõigega siduda seks ja alasti kehad. Üksiki eelpool nimetatud kinost-teatrist ei olnud ilma selleta ja ometigi- nii mõnigi kaader oleks võinud rahulikult olla asendatud märksa tavapärasema, no näiteks pargis pingil jutuajamisena.
Mitte et ma seksi vastane inimene oleks, jumal hoidku selle eest. Harjutan juba ammu, et kunagi mingi reaalne, pisike, käega katsutav,hinge ja südamega tulemus sellest ürgsest kutsest välja saada. Aga kas ainult seks haarab meid?
Kui filmis tisse näidatakse, siis vaatame. Jaaaa!!!
Kui filmis püksid jalga jäävad, siis ei vaata. Eii!!!
Maailm on ikka nii ära rikutud ja meie noorte fantaasiale mõjub see laastavalt. Kõige hullem on see, et need samad täiskasvanud, keda seks teleka ette tõmbab ei julge avalikult seda sõna suhugi võtta. Ja nii jääbki lastele palju arusaamatuks. Neil oleks palju kergem, kui nad kuuldes sõna orgasm, keelekas, grupikas, oraalseks jne teaksid mida need tähendavad. Siis nad ei räägiks valedest asjadest vales kohas.
Aga et mitte ise valedest asjadest rääkima hakata, siis lõpetan tänase sissekande ja ütlen kokkuvõteks ainult üht:
Hinnakem siiski kultuuri ja raisakem oma alles jäänud raha pigem teatri kui viina peale!!! Rahuldus on oma tipphetkel sama, kuid pärast ei jää suhu kirbet pohmakamaitset.