Maitaha! - Creativity Catcher

Tahaks täna nii blogisse midagi kirjutada. Aga mõtted on sellised teistsugused peas, et ei teagi, kas võin teha kellelegi nendega liiga või mitte.

Näiteks usaldamisest. Kuidas tahaks vahel asju rääkida ja jagada, aga sõnad ei tule üle huulte. Kui palju jääb rääkimata, et mitte teistele muret valmistada või et ennast ikka ideaalsena näidata.

Või näiteks ühest artiklist, mida hiljuti lugesin ja mis nagu minu enda kirjutatud oli. Kuidas keegi võib nii täpselt justkui sinu enda sõnadega kirjeldada 10 aastat vangistust, milles elasid. Pisar oleks jooksnud üle põse, kui oleksin üksi olnud. Oma karmis alasti tões andis see siiski kindlust, et oled ka ise üksi teinud õigeid samme ja elus liikumas suunas, kus paistab valgus. Mis siiski näitas, et jagatud mure on pool muret…armastus aitab ja kui pind peaks siiski jalge alt kaduma, peab aitama tarkus.

Võiks rääkida sellest, et ka Andja tahaks vahel olla see, kellele antakse- Võtja. Kuidas mõni imepisike üllatus teeks kirjeldamatut rõõmu. Kuid vähesed märkavad seda…

Naeratus on kallistuse kaugusel.

Jälle üks neist imelikkudest päevadest.

Kui varakult magama minna, siis tuleb homne rutem.
Kui vait olla, siis keegi ei tea, et oled rahutu.
Kui naeratada, siis ei nähta sinu pisaraid.
Kui olla ideaalne, siis puudused kaovad.
Kui olla hea, siis unustatakse tänu.

Mõeldes paljudele, sinule ja sinule ja teile.
Mitte kellelegi liiga tehes, vaid lihtsalt mõtteid laotades.
Riided saab pestes puhtaks, augud saab kokku õmmelda…aga hingekisa ei kuule keegi.
Ja kas peabki kuulma?
Meil kõigil on tahtmised, meil kõigil on mina. Meil kõigil on oma hing.
Meil kõigil on iseendaga liiga palju tegemist.