Meeletu.Humalapuu. - Creativity Catcher

Mingisse ikka jõudes võib juhtuda, et küsime eneselt, kas see elu, millist me elame, on just see, millest me lapsepõlves unistasime. Kui me oleme selle küsimuse küsinud, peame sellele ka ausalt vastama. “Meeletu” peategelane küsis selle küsimuse ja näitemäng näitabki, mis peale seda juhtuma hakkas. See on muinasjutt.
Jaan Tätte

«Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus, et mis kuradi elu ma elan. Minul tekkis ka. Ma olin ju kogu aeg mõelnud, et natuke veel ja siis kohe hakkan ma oma elu elama. Et viin veel selle projekti lõpuni ja siis! Aga mis siis, kui seda «ja siis» ei tulegi? Kui kõik jääbki nii? Ja siis käis mul «klõks». Ma otsustasin, et ma vähemalt proovin. Elada täiesti «null-elu». Kusagil ilma otsas…», tunnistab filmi peategelane kohtu ees seistes.

Jaan Tätte “Meeletu”.
Aga mitte film vaid lavasus. See, kus kohtut ei tule. See, kus lõpp on just see, mida uskuda- valgus ja puhtus.

Käisime Ingmariga teatris. Jah, just seda sama etendust vaatamas. Enne, kui jagan oma kogemust, tahaksin rääkida veel ühest koma teisest, mis teatrile eelnes.

Tulime töölt varem ära ja käisime verd andmas. Doonoriks olla on hea, nagu ma siin enne juba kirjutanud olen. Natuke noomiti, et ei ole varem tulnud, eelmisest korrast seitse kuud möödas. Ai-ai-ai. Mina ei tea, kuhu see aeg lendab. Aga veri olevat mul hea ja kuna ei ole päris aasta aega möödas, siis sobib väikelastele. Nii hea:)
Verest tühi, tuli hakata seda taastama. Jõime mahla ja sõime küpsist. Kuna teatrini oli aega, siis otsustasime minna Hella Hunti oma vereliblesid täiendama. Aga tuli välja, et jätsin sinna nii mõnegi oma närviraku. Rets. Lugu järgmine:
Kell 17.05 tellisime supid ja sidruniga veed. Küsisin veel üle, et kui kaua supiga läheb. No meil teater algas kell 18.00 eksole. Üteldi, et kindlasti mitte rohkem kui 15 min. Tahtsin lihapalle ka tellida, aga nendega pidavat kaua aega minema ja jätsin selle ära.
Saime oma veedkätte, luristasime neid, Ingmar luges ajalehte ja ootasime…
Kell 17.25 hakkasin närvi minema. Ettekandja ei paistnud seda nägugi, et meile suppi tuua tahaks.
Kell 17.30 panime riidesse ja hakkasime lahkuma. Ettekandja märkas meid ja tuli juurde. Ütlesime siis, et kahjuks ei jõua me suppe ära oodata ja peame minema. Ettekandja kehitas õlgu ja läinud me olimegi. Mul oli keelel veel paar tulist lauset, aga jätsin need enda teada. Vee eest jätsime maksmata, sest kamoon- meie aeg maksab ka ju midagi.
Mismõttes nad ütlevad, et läheb max. 15 minutit ja siis peaaegu poole tunni pärast ei ole isegi lõhna tunda??? Kui inimene küsib, et kaua toiduga läheb, siis järelikult on talle see tähtis ja aeg piiratud. Seda tuleks siis austada!!!
Oi ma olin ikka päris pahane. Olen tulnud just verd andmas- võibolla just kellelegi sealt samast pubist läheb seda vaja onja… olen tulnud verd andmast ja tahan süüa, et pilt silmade ees hoida. Ja siis ma ei saa süüa. Me oleks võinud ju istuda teatri kohvikus ja seal süüa. Krt küll ma ütlen.
Mõtlesin Hella Hunti ühe krõbeda kirja kirjutada. Aga ma ei tee seda. Lihtsalt ei tee. Aga pettunud olen küll ja Hella Hunti nii pea ei külasta. Veel vähem enne teatrit. Vohhhhh!!!

Nii, väljaelatud.
Edasi.
Sõime teatri kohviku salatist kiirelt kõhu enam- vähem täis ja läksime saali. Vägev atribuutika ikka oli kokku meisterdatud. Meie kohad olid kõige kõrgemal ja kohe aknaluugi juures niiet etenduse ajal saime nautida mõnusaid looduslikke hääli ka:)
Kohtadega oli inimestel mingi üleüldine segadus. Kõik istusid kõigi kohtadel ja kuskil mujal. Vähemalt meie mitte. Aga niisama trenni mõttes saime paar korda püsti tõusta ikka.

Kuna ma ei ole “Meeletu” filmi näinud, siis saan rääkida kõigest tõesti nii nagu seda nägin. Minavormis jutustusest. Etendusest, kus üle kolme tunni hoidis vaataja meeli pingul peaaegu ainult üks inimene. Peategelane, keda mängis Rain Simmul. Sellel õhtul meie ees ärimehena, kellel linnaelust kõrini. Nii jätab ta oma miljonäri elu ja kolib maale. Seal hakkab ta plaaniväliselt usukuulutajaks.
Etenduses oli palju häid mõtteid ja liine. Seda kõike edasi anda ei suudaks ja ei oleks ka aus- ise peab nägema ja kogema. Aga mõned mõtisklused siiski:

Teha selline otsus ja sellest kinni pidada.
Kas väga tark või väga loll inimene?
Mängida targalt justkui järvevalgusesse aru kaotanud üksikut inimest, kes kirjutaks alla ka iseenda surmatunnistusele.
Olla nii tark, et ka metsadevahel leida endale kuulajaskond.
Kuulajaskond… kuid mille pärast nad tema juures käisid? Raha lõhn ulatub kõikjale…
Häid inimesi leidub kõikjal.
Valskus hiilib puudevahel ka puhtas looduses.
Üksinda ei suuda. Siiski on vaja kedagi, kes usuks ka.
Aga ellujääda ON võimalik. Ilma rahata.
Ellujääda on raske ilma usu, valguse ja seltsita.
Mis on usk? Iseenda usk. Olla hingelt puhas.
Meeletu. Ilma meelteta.
Kahe mõtte vaheline hetk. Siis, kui midagi ei mõtle.
Kui sa tõeliselt armastad, siis ei olegi muud vaja.

Peale etendust rääkisime maad ja ilmad kokku. Ingmariga on hea rääkida. Maailma parim. Rääkisime tööst ja rahast ja armastusest ja kodust. Tätte pani meid mõtisklema. Mõtteid, mis olid juba meie endi mõtted. On meie mõtted.

Üksinduse aeg algab ainsamast õhtust.
Pikim aastaaeg, tuuled hüüavad tühjust.
Unustada kõik liigse siiski ma suudan
ja ma loodan veel, et see midagi muudab.
Üksinduse aeg.
Ott Ader