Midagi hoopis teistmoodi. - Creativity Catcher
Kas teil on vahel olnud tunne, et elu teeb teie eest valikud ja otsused ära?
Ja et need tunduvad ka nii pagana õiged?
Kogesin seda sellel nädalavahetusel…

Sõitsin reedel Võrru, et minna Kääpa külla oma kalli Eneli lapsepõlve ja vanavanemate kohta.
Bussisõit on ajavõit…misasja…ikka päris kaua läks ju. Jõudsin oma mp3- e otsast lõpuni läbi käiata. Ehkki pooli lugusi ei mäleta, sest magasin kõri laiali oma eelmise päeva või õigemini öö kokteiliüritust välja. Vahemärkusena olgu üteldud, et see oli ülivägev ja lõppes mulle õnneks normaalselt. Mida igaühe kohta meist kahjuks ütelda ei saa….:D

Enivei, seal ma siis olin Tunne Eestimaad bussis ja oleks peaaegu juba Põlvas maha hakanud tormama, sest kust mina enam mäletasin, milline see Võru on. Käisin Võrus viimati vist kaheksa või seitse aastat tagasi. Siis kui olin veel noor ja ilus. Nüüd olen ainult ilus ja otsustasin tagasi minna:P

Peaks kohe ütlema, et ma ei läinud Võrru eriliste mõtetega, kui et Enelit näha ja puhata. Mittemidagi teha. Aga jah, tegelt oli pisike ärevus näha ka kedagi, kellega kunagi sai noorust avastatud ja keda ma ka juba aastaid näinud ei olnud.
Ja ma nägingi teda. Ma ei teagi, kuidas seda tunnet siia kirjutada, aga see oli mõnus tunne. Ja sellest hetkest oli kõik muu peast pühitud ja tahtsin ainult tema lähedal olla. Tema naeratuse paistel ennast soojendada.
Õnneks sain ka selle võimaluse.

Kääpal oli nii mõnus. Kogu see aeg. Eneli ja Ingmar ja muidugi kõik teised ka tegid selle nii mõnusaks ja koduseks. Väga lahedad ja kokkuhoidvad inimesed. Vahel kohe tunned, et oled omasuguste seas. Seal olin tõesti. Igaüks oleks ennast seal teretulnud ja sõbrana tundnud.

Eneli Margaritad maitsesid superlux ning edasi läks pidu Võrru. Eneli, Ingridi, Ingmari ja Kristjaniga läksime pidusse. No autojuht küll ravis ennast, aga nii armas temast, et meid hommikul ikka koju viis. Ja muidugi, et mehed üldse seda naiste pläma ja jauramist ja laulmist ära talusid. Ega raadio Elmar populaarsel kirikuplatsil ikka nii populaarne ei pruugi ju olla:D Ja ega öisel rannal pükse pesevad või põõsastes kükitavad tsikid ei ole ka naljaasi.

Peol oli Mikk Saar meile laulma tulnud ja sai pärast temaga natuke lobisetud ning solidaarsusest teiste vastu käele autogramm võetud. Alar Sikk istus ka baaris, temaltki saime jälje käele ning ega siis Ingmar ei saanud kehvem mees olla, andis oma panuse ka meie äratantsitud higistele kehadele:D
Peol oli keemia ja oli asju õhus… ja see kõik lõppes ootamatult, aga samas nii loogiliselt…Magama läksin koos liblikatega…nii nagu tõusin nende seltsis hommikul ja nad on minuga siiani…

Laupäev ning pühapäev möödusid ka toredalt. Sai palju liha ja kala söödud, Eestmaa mängu meelde tuletatud ning paadiga jõel käidud. Esimest korda sain aerutada, täitsa ise. Tubli eksole. Ehkki kohe pidi Ingmar mulle appi tõttama, sest muidu ei oleks meie sõidust asja saanud, aga kui paat juba ilusti keset jõge oli, siis läks libedalt:)

Ja kalakass oli täiega staar, õhtu nael peaaegu.

Eneli emps oli fantast naine ja no mõlemad vanamad olid ikka megad. Ühed õiged vanamad ja sellised- jälle jääb sõnadest puudu…kuidas vana inimese kohta ütelda- hästi säilinud ja erksa vaimuga siis vast.
Ingrid ja Kristjan olid ka vägevad. Eriti kui neid koos vaadata ja Eestimaa mängu suutsid nad meile väga vaimukaks teha.

Kõige lahedam oli siiski see keegi. Ma arvan, et ei ole mingi saladus siia kirjutada, et tema see oligi, keda näha ootasin ärevusega. Ingmar. Peale pühapäeva või õigemini öist külaromantikat oli kõik selge. Kõik on juba eespool üteldud ja rohkem ma ei oskagi ütelda. Võibolla ei taha ka. vahel ma räägin liiga palju, vahel olen lootusetu romantik ja näen tonte, kus neid ei ole. Aga seekord on kõik nii teistmoodi, sest tema on nii teistmoodi. Nagu ta ise ütles, et ei ole normaalne, kui kaks inimest kohtuvad üle seitsme-kaheksa aasta ja kõik on endine. Või nagu Eneli ütles, et me olemegi ju nii omad inimesed…

Eks paistab.

Aga jah…praegu on liblikad ja praegu on mega ja Ingmar on lihtsalt mega. Ma võin täiesti kindlalt ütelda, et ei ole kohanud kedagi temasugust…kedagi, kes oleks just selle kellegi moodi, kes on mu lemmik mees. Sanderi moodi.

Ja kes oleks just nii nagu olen mõelnud, et võiks olla. See on veel natuke võõras ja veider, samas nii nii soe ja armas.
See nädalavahetus oli tõesti midagi hoopis teistmoodi….
Võibolla ongi nii, et ootad ja otsid midagi ja tegelikult on see kõik sinu nina alla olemas kogu aeg. Vahel ei ole aga asjadele õige aeg ja meie jaoks ei olnud toona kohe kindlasti õige aeg.
Ehk on seda nüüd.
Ehk Prantsusmaalt tulles on ka elu hoopis teistmoodi… Hoopis nii nagu olen alati unistanud.