Mina Phoolan Devi. - Creativity Catcher

Siia sobiks alustuseks lause: “Naised saunas rääkisid…” Tegelikult oli lugu aga selline, et juhtusime naistega ühel koolitusel lõunasöögi laua taga rääkima raamatutest. Seal kuulsin esimest korda Sinisuka valge sarja raamatutest. Olevat tõestisündinud lood erinevate naiste eludest. Ja mitte mingite lihtsate naiste või kuulsuste kohta. Peamiselt usu tõttu allasurutud traagiliste naiste eludest. Sattusin kirjeldustest nii vaimustusse, et asi oli koheselt otsustatud- seda sarja tahan ma lugeda.

Esimesena sain kätte raamatu “Mina Phoolan Devi”.
Raamat India naisest, kellest sai bandiitide kuninganna. Ma ei mäleta, millal raamatut lugedes viimati nii palju emotsioone kogesin. Võibolla “Söekaevurite” ajal. Kindlasti mitte ka siis nii vägevaid, sest eelmainitu on siiski väljamõeldis.

Aga raamat Phoolanist on täiesti dokumentaal. Ja seda šhokeerivam see tundus. Tänasin jumalat, et ma ei ole sündinud Indias, kastisüsteemis või milles iganes. Olla naine on minu jaoks uhkuse asi. Ma ei kujuta ette, kui peaksin selle pärast taluma iga päev alandust, peksmist, vägistamist. Iga sõna, iga lause, iga leheküljega kasvas minu viha India meeste ja kogu selle süsteemi ning usu vastu. Koos Phoolaniga kasvas minu iha maksta kätte kõige eest, mis talle tehti. Tundsin raamatukangelase üle uhkust, kui ta sai võimaluse kättemaksuks.

Jah, Devi oli rumal, väga rumal, aga see ei olnud tema süü. Ta ei saanud koolis käia. Ta pandi 11 aastaselt mehele. Ta nägi sama vanalt esimest korda mehe peenist ja arvas, et see on mingi madu, mis tahab teda tappa. Jah, selles oli tal õigus- see meheuhkus, mis oli iga India naise hirm, see tahtis talle haiget teha. Kõige jubedamad olid stseenid, kui Phoolani juurde tulid kümned mehed, kes teda peksid ja vägistasid ning seda kõike tema isa silmade all. Kõige magusam oli hetk, kui Devi ühe küla himural vägistajal noksi maha lõikas.

Hästi närvi ajas ka see, et rikastele oli kõik lubatud ja ma ei saagi aru- kogu aeg käis mingi peksmine. Ema peksis tütart, mees peksis naist, rikas peksis vaest jne jne. Mega julm. Kõige julmem on, et see oligi või olen kindel, et on kohati ka praegu Indias nii. Kui sa oled naine või vaene, siis oled sa ei keegi. Isegi lehmad on sinust kõrgemal.

Tunnistan ausalt, et mitmel korral lõin raamatu kinni mõeldes, et appiii, see ei ole võimalik. Kuidas, kuidas, kuidas??? Kas tõepoolest on meie kaasaja ühiskonnas sellised asjad võimalikud? Jah on, nii karm kui see ka ei tundu. Meie võitlemised ema- või õpetajatepalga pärast; kurbus, et juustuhind tõuseb või korterilaenu tagasi maksta ei jõua tunduvad nii mõttetut.

Miks ma sellise julma raamatu lõpuni lugesin? Aga sellepärast, et ma ei suutnud uskuda, mida loen. Ja leheküljed läksid justkui lennates. Raamat tekitas minus ka diskussiooni kirjaniku elukutse ja tänapäeva raamatute kohta, aga sellest kirjutan oma järgmises postituses. Ei taha, et siin kaks teemat üksteise varju jääksid.

Sest need teemad on intrigeerivad, see raamat on hea, hea, hea. Soovitan lugeda isegi meestel. Teil saab mingi hetk olema häbi oma sookaaslaste pärast tuhandete kilomeetrite taga.
Nõrganärvilistele ei soovita.

Mind aga ootab juba järgmine raamat sellest sarjast ja head ööd teile- mina sukeldun Saudi- Araabia printsessi maailma.