Istun suvises aias ja rüüpan mõrkjat kohvi. Tunnen läheneva tormi ohtlikku kahinat. Vana jalgvärav lõksub tuules ja puud mühisevad ähvardavalt. Taevas kattub tumedate pilvedega ja õige pea on tulemas korralik vihmasadu. Kui tahan veel kuivalt pääseda, siis peaksin jooksma tuppa. Kuid minu jalad ei kuula sõna. Miski on mind kohale naelutanud. Mingi meenutus… Hääl, lõhn või tunne, mis sügaval hingesopis pesitsevat mälestust üles kaevab. Ma ei saa veel minna. Mitte veel. Mitte enne, kui mälestus on selginenud. Samavõrra, kui kasvab uudishimu, kasvab ka ängistus. Kas võib see olla midagi hirmuäratavat? Midagi, mille olen enda elust välja tõrjunud? Või hoopis keegi?

/…olen väike tüdruk. Nii umbes 7-8 aastane. Ootan poe ees õues vanaisa. Mul on käes väike punane käekott, millel valge lips kaunistuseks peal. Keerutan käekotti ja ümisen omaette. Olen õnnelik. Eemalt tulevad kolm poissi. Mitte enam teismelised, kuid mitte ka päris mehed. Nad jäävad minu ees seisma ja naeravad. Tunnen ennast nii väikese ja kaitsetuna. Vaatan abi otsides ringi, kuid poe uks ei avane ja läheduses ei liigu kedagi. Ka joosta ei ole kuhugi…/

Rebin ennast tooli küljest lahti ja jooksen toa poole. Nüüd alles märkan, et vihm on läinud nii tugevaks, et näen vaevu oma sihtmärki.
“Eiiiii…” karjun tuppa jõudes.
“Eiii…” sosistan põlvili vaibale laskudes. Vaatan maha langevat vett. Vihma ja pisarate segu. Miski saabunud mälestuses on nii õõvastav, et ma ei suuda sellega toime tulla. On see üldse päris? Või on see mingi lapsepõlve kujutelm? Nii, nagu palju kordi varem, lükkan mälestusaistingu endast välja. Ma ei taha sellega praegu tegeleda. Mitte veel. Võibolla kunagi hiljem…

Tunnen seletamatut väsimust. Tõmban tugitooli kerra ja jõudmata mõtelda millelegi muule, olen juba sügavas unes.

Arhiiv