Minust sai viisvarvik! - Creativity Catcher

Ühel talvisel laupäeval pöörasin usku. Pöörasin paljajalu kõndimise ja päkapeal jooksmise usku.

Rõuges toimus koolitus “Tark treenimine hea tervise huvides”, mille viis läbi teadlane Kristjan Port, kes rääkis lisaks muule huvitavale ka paljajalu kõndimise ning päkapeal jooksmise olulisusest. Rääkis sellest, et paksutallaga jalanõuga liikudes ei kontrolli me oma jalga ja seetõttu on vigastused kergemad tulema. Paksutallaga jalanõuga on mugav joosta üle kanna, mis tegelikult ei ole inimesele loomulik jooksmise viis. Vaadake paljajalu jooksvaid aafriklasi- kas nad panevad enne maha päka või kanna?

Samuti rääkis Kristjan Port, et on olemas sellised jalanõud nagu Vibram FiveFingers, mis paljajalu käimist jäljendavad ja õiget liikumist soodustavad.

Hakkasin kohe asja uurima. Tõesti- sellised vahvad imepapud olid olemas ja juba ka Eestimaale jõudnud.

Ja millised need veel välja nägid?! Hehh. Kes meist ei teaks sokke, kus iga varvas eraldi kojas asub. Just sellised on ka FiveFingersid ehk meiekeeli toreda nime saanud viisvarvikud.

Tahtsin neid kohe endale saada:) Aga otsustasin natuke kannatada ja kõigepealt proovida päkapeal jooksmist. Et kui juba sellise muutuse teen, siis tahan olla kindel, et olen ise selleks ka valmis. Olin ju aastaid kandnuid jooksutosse, mis üle kanna jooksmise nii mugavaks tegid.

Kuna oli südatalv ja mulle on alati meeldinud libedaga joosta, siis nüüd sain aru, miks. Libedal teel panin alateadlikult enne maha päka, et oma jalga kontrollida. Ja seetõttu oli ka palju kergem joosta. Selgus, et 8-9 km päkal joosta ei ole mingi raskus. Vastupidi- palju mõnusam ning läbisin raja märksa kiiremini, kui varem.
Lumi sulas ja õues sai hakata juba paljajalu käima. Hakkasin ka seda rohkem harrastama. Meil on siin ümber kruusateed ja paljajalu käimine oli alguses päris raske. Avastasin ka siis, et alguses kippusin ikka päka enne panema, justkui tahtes kontrollida, et kui palju ja kus käia saan.

Saabus päev, kui tundsin, et nüüd olen valmis. Valmis viisvarvikuteks.

VibramFiveFingersKirjutasin nende Eesti esindusse ning seal oldi lahkelt valmis saatma FiveFingersite jooksumudeli Bikila kaks numbrit mulle Tartusse. Üks öö enne Tartusse sõitu nägin veel unes, et mulle anti mingid imelikud prostad plätude moodi jalanõud, kus oli küll viis varvast, aga tagant lahtised. Joosta sellistega ei oleks saanud. Olin nii pettunud. Hommikul naersin, et ärevus vist nii suur, et juba õudusunenäod kummitavad.

Esimest korda Vibrameid jalga proovides oli nalja palju. Varbad ei tahtnud sõna kuulata ja tikkusid ikka kõik ühte pisikesse kotta. Aga ei midagi- minu jonn oli tugevam ja nii ma need varbad üksteisest lahutatud sain. Mõnussss- oli esimene emotsioon. Niii mõnusss- on see emotsioon siiani. No täitsa super. Nii kerged ja mugavad. Uhiuute FiveFingersite omanikuna olin nii õnnelik, et tegin papudele musi ja käin neid siiani vargsi koridoris piilumas.

Tartust koju sõites panin oma viisvarvikud kohe autos jalga ja kodus läksin tegin esimese jooskuringi.

Täita lõpp. Selline tunne oli, et jooksen sokkide väel. Ja need sokid jooksid ju lausa ise.

Kes räägivad, et kive ikka tunneb, siis mina siin meie kruusateel küll neid tähele ei pannud. Aga olin ennast ju ka kõvasti ette valmistanud:)

Kujutan ette, et mõnda aega on jooksma minek ettevõtmine omaette, et varuda ikka ka aega jalanõude jalga saamiseks. Ja siis kindlasti hakkan tundma jalalihaseid, mille olemasolust mul varem aimugi ei olnud.
Aga see usupööre oli ennast väärt. Viisvarvikud olid kannatust ja ootamist väärt.

Nüüd alles läheb jooksuks:)