Täna on meie kõigi, eestlaste sünnipäev. Meie kodumaa, isamaa, sünnimaa, Eestimaa on 22 aastat olnud vaba.

Vaatasin ETV pealt järgmise aasta laulu- ja tantsupidu  “Aja puudutus. Puudutuse aeg”  tutvustavat saadet. See oli ääretult armas saade. Kõik need mõtted ja lood. Ja see, kuidas kogu see lugu, see saade oli põimitud maalähedaste tegevustega- heina niitmine, näputöö, laastukatuse tegemine jne.

Saate lõpust jäid mulle hinge mõned laused. Muusikajuht Toomas Lunge ütles nii ilusti, et

nüüd oleme seal maal, et rääkida inimesest.

Et see teema on praegu õhus. Me peame natuke jälgima, mis meie inimesega toimub. Tegelikult on meil ju kõik maru hästi. Vaadake ringi, vaadake välismaale, meil ei ole midagi viga. Aga meie pead ei ole sellega rahul. Meil on vaja sellega oma peas leppida, et kõik on hästi. Oma peoga me nagu püüamegi seda seletada ja selle asemel, et rääkida sellest, mis on pildil valesti, tahame püüda leida neid asju, mis on pildil hästi.

Ideekavandi ja loo autor Sten Weidebaum rääkis sellest, et pildil ongi hästi ju kõik see maalähedane- meie käsitöö, meie oskused. Me saame maal hakkama. Me oskame seepi keeta, moosi keeta, kivimüüri laduda, vikatiga niita, põldu harida ja moosi keeta.

Me oskame väga palju sellist, mida maailmas enam ei osata.

Meil on side maaga, omavahel, kogunna side. Oma peoga tahame seda märgata, sellele tähelepanu pöörata. Et me mõtleks, kuidas me oma aega kasutame ja püüaksime märgata just seda, mis on pildil õigesti.

Olen nendega täiesti nõus. Ehk tõesti oleks aeg keskenduda inimesele ja selle, mis meil on hästi. Keskendudes positiivsele, loome me eelduse ka positiivsete asjade sünniks ning arenguks. Sellest teemast rääkides tahaksin aga veeretada mõttelõnga hoopis teisele teemale kui kultuur. Poliitikale. Ja eesolevatele valimistele.
Üks mu sõber, Ivika Nõgel ütles hiljuti nii tabavalt, et poliitika on jube tundlik küsimus.

Niipea kui ütled, et lähed valimistele, siis oled kohe poliitik. See on nagu sõimusõna.

Aga samas töötab see iseenda vastu. Et kogukonnas aktiivse inimesena ja oma kodukohast hoolijana peaks olema valmis valimistel osalema, aga seal jõu kohapeal ongi ju need poliitikud. Poliitika on inimeste jaoks jube valus teema, et ühelt poolt tahaks paremaid juhte, teiselt poolt tahaks vältida poliitikat.

Jah, kuskil on tekkinud jubedad käärid. On üli vahva märgata, kuidas sellel aastal on valimistel pead tõstmas kogukonnad. See on märk sellest, et rahvas on valmis võtma vastutust. Ja võibolla surub see ka käärid ükskord koomale ning poliitika ei ole enam sõimusõna vaid midagi, mis ka tegelikult inimestele korda läheb ja mis peamine- inimestele lähedal on.

Mina valimistel ei osale. Seda peamiselt põhjusel, et tunnen, et mul on hetkel aeg keskenduda oma elule. Olen väga palju toimetanud kogukondlikul ja ka laiemal tasandil. Arvan, et olen enda ümber päris palju positiivset muutust suutnud algatada. Aga mul ei ole tegelikult ümbritsevaga nn kana kitkuda. Ma ei virise (eriti) selle üle, et mis on pildil valesti. Aga need, kes virisevad võiksid võtta vastutuse oma elu eest ja kandideerida. Kandideerida sinna, kus on võimalik teha otsuseid.

Sest nii lihtne on anda enda elu kellegi teiste kätte lootuses, et kui asi untsu keeratakse, siis on vähemalt kedagi süüdistada.

Palju õnne, eestlased ja kohtumiseni valimistel;)

Ja muidugi- kohtumiseni Tallinnas 4.-6. juulil 2014 laulu- ja tantsupeol.
Sest see lugu puudutas mind.

Edaspidi tahan küsida just nii: “Mis on pildil õigesti?”

Arhiiv