Tänane postitus on piltide rohke, sest üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Mis muidugi ei tähenda, et ma oma tuhat sõna siia ikkagi ära ei mahutaks 😉 Tegelikult on see lugu ühest minu päevast. Tööpäevast:)

RaftingÜheks ( paljude seast) minu tööks, mida olen teinud juba päris kaua, mida olen õppinud ja südames kalliks pean, on töö noortega. Mõnikord on see nii raske ja mõnikord jälle tulvil suurt rõõmu. Aga enamuse ajast on see töö olnud üks suur ja vägev seiklus.
Tänu noorsootööle olen saanud kogeda palju põnevaid tegevusi ning näinud huvitavaid paiku üle maailma. Täna oli jälle üks päev, mis tõi seikluse. Täna kohtusid meie valla noortevolikogu noored vallavalitsuse esindajatega hoopis teistsuguses keskkonnas. Sõideti koos suurte kummipaatide ehk raftidega Võhandu jõel.

RubenKuna peale minu on meie valla noorsootöö korraldusega seotud ka kogu minu pere (ei üllata, eksole…), siis saime kõik sellest osa. Hetkel on muidugi minu kõige tähtsam ülesanne olla 9 kuuse pojaga nii palju, kui võimalik ja seetõttu võtsime saatva auto rolli enda peale. Mina autojuhina, Ruben varu aerude valvaja ning kummipaatide korrashoiu eest vastutajana (nagu piltidelt näha võib). Mees hüppas koos mõne kuu pärast kolmeseks saava Samueliga aerutajate sekka.
Sõit kestis 5 tundi ning lõppes Süvahavval. Meie saime Rubeniga sõita mööda ilusaid Võru- ning Põlvamaa metsi ning raftidega matkajaid pildistada.

Süvahavvale jõudes meenus mulle, et mingilt Eesti telekanalilt jooksis hiljuti ka sellenimeline seriaal. Ühtegi osa ma näinud ei ole, aga kuskilt reklaamist oli meelde jäänud ka see, et sari oli natuke nagu õudukas või mingi salapärane spooky värk. Nonii- ära otsustanud, et Süvahavval kummitab, suutsin esimese kohal oldud minutiga, ilma autost väljumata endale juba mingeid hääli ette kujutada. No ikka ehmud, kui näiteks turvavöö sahisedes oma kohale jookseb. Õnneks ärkas turvamees Ruben ka koheselt üles ja läksime koos ümbrust uudistama, sest matkajate kohalejõudmine võttis veel aega.

SyvahavvaOma üllatuseks leidsin eest National Geographic´u kollase akna. Kui sa sellest veel ei tea, siis uudista “Elu kahe maailma piiril” lehte. Minu meelest üks maru vahva algatus ja kui asjast ei tea, siis võib tunduda, et mis kollane rauast kolakas see siin keset loodust on. Kes aga teab, see ruttab pilti tegema. Ja neid pilte võib facebookis päris palju kohata. Igatahes tuli nüüd kohustuslik pilt meil ka ära teha ja kuna meist kahest olin mina see, kes seda oskas, siis sai Ruben taaskord modell olla. Pilt on küll stiilis “Lammas all vasakus nurgas”, aga mis teha, kui need aknad nii suured tehtud on 😉

VesiveskiTeiseks mõnusaks avastuseks oli vesiveski. Vesiveskid toovad mulle alati lapsepõlve meelde ja panevad nostalgitsema. Isegi, kui ma ei saa veskisse sisse minna, tunnen selle lõhna ja hõngu kogu oma kehaga. Veetsin lapsena väga palju aega Kurgjal ja sealne vesiveski oli üks mu meelispaiku. Saime seal alati päris vabalt ringi kolada. Süvahavva veskisse me kahjuks minna ei saanud, sest see tundus päris mahajäetud olevat. Või õigemini üks osa sellest, sest teine osa oli tehtud korda külatareks. Nii äge 🙂
Jõudsime vaevalt maha istuda, oma toidumoona lahti lüüa, kui juba raftitajad kohale jõudsid. Väsinud, kuid õnnelikud.

Oli üks mõnus seiklus- kellele mööda vett, kellele mööda maad.
Aitäh Hillar Irves ja Ekstreempark!

Arhiiv