Missing You! - Creativity Catcher

Imelik asi on see tunnete asi. Olen sellele päris sageli mõtelnud.
Tunded.
Sellised lambi asjad nagu. Kuidas seda seletada?

Et järsku tekib mingi tunne ja siis sa tead, milleks ta tekkis. Väga harva saab olla nii, et enne on tunne ja siis põhjus. No näiteks eelaimusega saab nii. Aga väga paljude teiste tunnetega ei saa. Näiteks kurbus, rõõm, ärevus, igatsus. Saab olla nii, et sa tead, et mingi asi toob sulle mingi tunde. Hea asi rahulolu, halb asi ängistust.

Samas üteldakse, et võib olla ka põhjendamatult rõõmus või kurb. Ma arvan, et siiski peab olema miski selle tekitanud ja arvan, et isegi ,kui me otsest allikat ei tea, siis on see kogum mingitest eelnevalt väljaelatud või tahaplaanile surutud tunnetest.

Paljudele tunnetele saame anda ka eraldi nimetusi, sest neil on oma kindel allikas. Näiteks surmahirm, õnnejoovastus, elurõõm jne.

Ka igatsus võib olla nii nimetatult isikuline või umbisikuline.
Ehk siis me võime igatseda midagi, mida me ei tea või meil ei ole. Nagu saamaigatsus või midagi sellist. Isikuline võib olla näiteks igatsus omada uut autot . Me teame täpselt, milline see olema peaks, aga meil ei ole selleks võimalust.
Üldiselt me teame ikkagi, mida me igatseme, lihtsalt me ei ole seda asja veel saavutanud. Igatsus lõpeb hetkel, kui see on käes.
Umbisikuline igatsus võib olla näiteks igatsus parema elu järele. Aga me ei tea, milline see parem elu on. Seega ei pruugi meie igatsus kunagi lõppeda, sest kunagi ei ole küllalt hea. Täitmatu igatsus või midagi sellist.

Üks igatsuse liike on kellegi järgi igatsemine ja koduigatsus. Need on väga selgepiirilised. Me oleme kellegi seltskonnaga harjunud ja kui me mõnda aega seda nautida ei saa, siis hakkame seda soovima. Tekib igatsus kellegi järgi. Meil on oma kindel paik siin ilmas, kus ennast kõige turvalisemalt tunneme ja kui oleme sealt paigast kaua eemal olnud, siis tekib tahtmine tagasi saada. Tavaliselt on see paik inimestele nende kodu. Tekib koduigatsus.

Tegelikult ongi igatsus nagu tundeväljund, et midagi on puudu. Mõni inimene ei oskagi igatseda, sest ta on kas väga enesekeskne või enesekindel ja ta ei tunne, et miski muu või keegi muu teda täiuslikumaks teeks.

Minul tekib koduigatsus ja lähedaste igatsus näiteks siis, kui ma tunnen, et keegi on mulle liiga teinud või maailm minu vastu ebaõiglane olnud. Ma ei pea siinkohal silmas kaua kodust eemal olekut, siis tuleb ikka igatsus.

Mulle on alati selleks „mulle on liiga tehtud“ igatsuse väljundiks olnud ema ja isa ning Vändra kodu. Täna tundsin esimest korda, et selleks oli keegi muu. Ma võtan inimesi ja paiku pealtnäha kergesti omaks, kuid tegelikult võtab see väga kaua aega. Mul oli nii hea meel avastada, et olen kasvanud suureks. Mul on nüüd kindel kaaslane, kes on mulle kõigist kõige tähtsam ja kelle juures leian turvalisuse ja jõu maailmaga võitlemiseks. Koduigatsuse tundega läheb veel aega. Praegu on selleks pigem enda oma kodu igatsus. Või siis kodutunde loomise igatsus. Kuidas just võtta:)