Kodu on koht, kus on sinu süda. Koht, mille sa oled ise teinud endale maailma kõige paremaks paigaks.

Kui ma tahan kodust eemale minna, siis ma lähen reisima. Võimalikult kaugele. Et siis hakata igatsema kõike, mis maha jäi ja tulla koju tagasi. Võimalikult ruttu.

Kui ma arvaksin, et puhkus on mõttetühjuses oma jalgade seinapeale viskamine, siis ma teeksin seda.

Töö on töö. Tööd ei olegi võimalik defineerida. Tööd lihtsalt tuleb teha. Iga pisemgi asi nõuab tööd. Isegi töötus.

Inimestel on õnnest erinev arusaam. Õnn on siis, kui sul on olemas kõik see, mida tähtsaks pead ja kui sa saad seda nautida. Õnn on elada.

Kui juhtub midagi kurba või halba, siis üteldakse, et see on õnnetus. Õnnetus võib olla ka lihtsalt rahulolematus.

Kui on tore, siis on rõõm. Naerda ja naljatada. Olla rõõmus nii, et süda sees hõiskab.

Kurbust näeb inimese silmadest. Seal puudub sära. Kurbus on rõõmu kadumine.

Mulle meeldib hea olla, mulle meeldib kui on hea. Hea võib olla millegi pärast, hea võib olla lihtsalt kogu aeg.

Lohutage ennast sellega, et halval inimesel on endal ka halb olla.

Sõprus on see, kui ollakse alati koos. Isegi siis, kui teid lahutavad tuhanded kilomeetrid.

Vaenlase puhul ei piisa isegi miljonist miilist, ta leiab su ikkagi. Vaenlane on meie enda kujutelm.

Tõelist armastust ei ole võimalik sõnadesse panna. See kas on või seda ei ole. Armastuse tähendust teab vaid see, kes ise armastab.

Vihkamine on armastuse vastand. Armastada poolikult ei ole võimalik. Kas on võimalik nii kõvasti vihata, et see on vihkamine?

Inimesed naeravad erinevalt. Siiras naer on vali ja nakkav. Julgus on naerda kõva häälega.

Pisarsilmil nutt ei ole alati õige. Tõeliselt haiget saanud inimene ei suudagi nutta. Tema pisarad voolavad südames.

Aeg on igavene, sest see ei kao kuhugi. Aega on alati, sest aeg on määramatu. Aega tuleb õppida kasutama.

Lõpmatus on ilma lõputa. Lõpmatus on hirmutav, sest inimestele meeldib selgus. Hirmudele tuleb vastu seista. Kosmos on veel lahendamata.

Kui väljas on valge, siis on päev. Päeval on valge, päeval on elu. Valgus võrdub elu.

Pimeduses ei näe. Öösel tunduvad kõik asjad teistsugused. Pimedus on teadmatus.

Päikese käes tärkab loodus. Sünd on ime. Ime sünnib soojusest.

Kuu toob endaga külma õhu. Kuu on nii kauge. Kaugus toob külmuse.

Kell seisab, aga aeg ei seisa. Ka ilma meie teadmiseta kellaajast toimub kulg, kestab sünd, areng, kasvamine ja surm. Kestab elu.

Must muld, roheline heinamaa, sinine vesi. Maa, millel kõnnime. Mullast oled sa võetus ja mullaks pead sa saama?

Sinine taevas meie kohal. Valged pilved, õhuvoolud, linnud ja lennukid. Õiglust ja andestust paludes sirutad käed taeva poole. Taevas toob rahu?

Autoriseeritud: Kati Orav