Nädalavahetuse Lood. - Creativity Catcher

Kell on öösel kolm.
Ärkan tugeva koputuse peale välisuksel.
Äratan ruttu mehe ja ütlen, et keegi on uksetaga.
Kuulame koos.
Ei midagi.
Siis on väljast kuulda sammud. Uus tugev prõmmimine uksele. Mees käsib mul paigal olla ja läheb ise asja uurima. Kõhedaks teeb asjaolu veel see, et viibime minu vanemate majas ja neid ennast ei ole kodus.
Kuulen taaskord väljas samme.

Uudishimu ei lase mul paigal püsida ja lähen ka vaatama. Väljas on juba valge. Me ei näe kedagi. Väga veider…
Aga me ei saanud seda ju endale ette kujutada?
Mees arvab, et kindlasti mingid noored, kes mõtlesid nalja teha või mõni külamees, kes tahab viina või raha laenata. Minu südant need põhjendused rahulikumaks ei tee. Laman voodis ja mõtlen igasugustele õudusfilmidele, mida näinud olen. Häiriv on just asjaolu, et me kedagi ei näinud. Kas on ta veel maja juures? Või läks suurelt teelt edasi samal ajal, kui meie teiseltpoolt maja asja uurisime?
Kas on äkki keegi hädas? Aga siis oleks ju midagi ka hüütud või räägitud.
Tuttav või sõber oleks helistanud…

Vähkren voodis ja südamerahuks otsustan veelkord asja uurima minna. Nii, kui voodist tõusen küsib mees, et kuhu lähen. Oeh, ka tema ei saanud und. Nii hea:)
Lähen piilun akende tagant ja näen eemal suurel teel kaugenemas kahte noormeest. Kuidagi kergem hakkab. Ju need nemad olid ja käisid veel ka naabreid kummitamas.
Teadmine toob hingerahu ja see, et nad kaugel eemal lahkumas olid annab rahuliku une.

Hommik toob selgust. Sugulased, kes seal lähedal elavad ja turismitalu peavad räägivad, et neil käisid öösel pool neli kaks poissi uksetaga öömaja küsimas. Ju nad siis meie juurest sealt läksid. Tee peal olid nad veel ära lõhkunud vanemate naabri plekist postkasti ning sugulaste puust postkasti kaaned. Milleks seda vaja oli, ei tea. Võibolla oli see kättemaks saamata öömaja eest.

Hirmu suutsid nad minus igatahes külvata. Ja kui eelmine päev olime naernud linnainimeste üle, kes metsavahel ööbides uksed lukku keeravad, siis olin sellel ööl oma harjumuse üle väga õnnelik.
Uks peab ikkagi lukus olema!

——————————————————-

Seisan lagedal muruväljal. Minust 6-7 meetri raadiuses ei ole puid ega põõsaid.
Ühtäkki saan kaela veesahmaka. Sellise väikese, nagu kastekannust tilgutatud.
Vaatan üles, et kas hakkab vihma sadama.
Taevas on selge ja ei mingit märki uutest piiskadest.

Siis näen käel ja pluusil linnu kehakergenduse märke. Njaaa, mind lihtsalt situti ja kuseti täis.
Taevas lendavad ohtlikkud pasamasinad.

Sain kohe ka kuulda, et pean minema ruttu loteriid ostma, sest minust saab nüüd miljonär.
Teine versioon oli, et see, kellele lind peale kakab, on õnnelik inimene.

Ei teagi kohe, mida siis rohkem tahta.
Ma arvan, et seda viimast.
Õnnelik olla on kõige tähtsam.
Raha õnnelikuks ei tee.
Kui seda teeb linnusitt, siis minugi poolest.