Naftasse pakendatud vesi. - Creativity Catcher

Me oleme iga päev sõjas. Oleme sõjas, mille ise algatasime ja kus oleme “pahade” poole peal. See on sõda, mida me ei suuda võita. Sest selle sõjaga me hävitame maailma ja iseennast selle sees.
Jah, see on tõsi. Me sõdime looduse ja iseenda tervisega. Samal ajal, kui me ühe käega uhame trenni teha ja kuhjame taldrikule salatit,  piserdame teisega õhku mürke ning tarbime nafta sisse pakitud tooteid.

See on väga lai ja keeruline teema. Ma ei arva sugugi, et olen pädev andma edasi kõike, mida peaks, tohiks ja võiks. Aga sellel nädalal kohtusin koguni kaks korda ökoriigi kontseptsiooni pooldaja ja säästva arengu eest võitleja Roy Strideriga, kelle ettekanded innustasid mind selle postituse siiski tegema. Ja ma arvan, et ma ei pea Roy ees vabandama, kui kasutan siin mõningaid tema mõtteid ja lauseid. Sest arvatavasti on tal selle üle ainult hea meel. Iga väike tegu, iga väike arutelu võib aidata muuta meie mõttemaailma säästvama arengu ja ökoloogilise mõtlemise suunas. Aga Roy juurde tuleme me kohe varsti tagasi!

Tegelikult puutusin keskkonnateemaga lähemalt kokku juba natuke varem. Kaks kuud tagasi juhtus minu kätte Sandra Steingraberi raamat “Mina olen ookean” ehk lapseootel keskkonnateadlase päevik. Nimest ei tasu ennast eksitada, sest raamat ei ole mõeldud ainult rasedatele. Ma arvan, et just rasedal võib olla seda shokeeriv lugeda. Raamat on hariv igale ühele, kes hoolib meie maailmast- sellest, mida me sööme, sisse hingame ja kuidas oma käitumisega loodust kohtleme.

Sandra toob oma raamatus välja jahmatavaid fakte selle kohta, kuidas kõik see, mida lapseootel naine sööb, joob või sissehingab võib mõjuda ka alles varases staadiumis lootele. Pikka aega on arvatud, et loode on emaüsas kindlalt kaitstud. Tegelikkus tõestab midagi muud. Kõige rohkem on mulle meelde jäänud lugu sellest, kuidas mürgid õhust lenneldes jõuavad maapinnale või põlde väetades juba on seal ja ladestuvad pinnasevette. Sealt omakorda jõuavad need veekogudesse ning mereelukatesse. Ja inimesed on teatavasti suured mereandide sööjad. Aina rohkem räägitakse kala söömise tähtsusest. Paljudes piirkondades on rasedatel kala ja muude mereandide söömine rangelt piiratud või isegi keelatud. Sest laste väärarenguid on esinenud suurel hulgal. Näiteks tuunikala on üks ohtlikumaid.

See on Ameerika- ütlete teie. Aga kas te teadsite, et isegi meie kalad on juba saastatuses piiri peal? Kilu on veel üks kõige puhtamaid kalu. Ei ela me enam siin vana jumala seljataga. Suurtalunikud mürgitavad oma põlde samasuure hoole ja armastusega, kui meie arvame, et pakume oma perele puhast kohalikust jõest püütud kala, kes tegelikult on saanud endale osa nendest mürkidest. Asi ei ole loomulikult nii hull, aga tasub mõtlemist. Äkki me peaks hakkama rohkem tarbima mahetooteid, et just need samad mürgitajad oma äridega välja sureks?

Siit jõuamegi taas Roy Striderini. Tegelikult on ta täiesti meie oma maa mees. Kodanikunimega Raul Sillaste. Ta elab Põlvamaal Metsakurmu külas ja on just seal loomas maheküla. Roy on maailmas palju ringi rännanud ja tundub, et võtnud oma südameasjaks säästva arengu. Kui ta rääkis oma külast, mida ümbritsevad suurtalunike põllud, siis sain kinnitust Sandra Steingraberi raamatust loetule. Et see kõik on nii ka juba Eestis. Puugid ja mesilased kaovad, õunad ei kasva. Väetamine on selle kõik surmanud. Albert Einstein olevat ütelnud, et kui kaovad mesilased, siis on inimkonnal jäänud ainult 4- 5 aastat täieliku ökoktastroofini. Meie keskkond ei ole enam puhas ja toit ei ole enam selline, millega olid harjunud meie esivanemad. Enamus inimesi ütleb selle peale, et maailm ongi muutunud. Teisiti enam ei saagi. Aga kust me seda teame? Me oleme reklaamidega ajupesus käinud tarbijad. Me arvame, et ilma Arielita ei saa plekke pluusilt välja, ilma uue ja suurema autota ei ole me ühiskonna silmis edukad. Me tahame aina rohkem ja uhkemat. Mõtlemata sellele, mis on meie tarbimise hind. Me tahame olla õnnelikud ja me arvame, et meid teevad õnnelikuks asjad. Ühiskond surub meile selle peale. Mulle meeldis väga Roy näide õnnest, mida saab rahaga osta. Tema sõnul sarnaneb see alkoholismile. Meil on kadunud ära rõõmutundmise keskus. Me saame rõõmu tunda ainult siis, kui meil on teatud joove. On tekkinud sõltuvus. Me vajame uusi ja uusi doose.

Isegi meie riigi edukust mõõdetakse SKP- sisemajanduse kogutoodangu järgi. Aga kas te teadsite, et maailmas on üks riik- Butaan, kus riigi edukust mõõdetakse Cross National Happiness ehk rahvusliku õnne koguprodukti järgi? On, mille peale mõtelda.

Lisaks kõigele sellele juhtusin ETV´st nägema ühelt poolt põnevat, kuid samas ängistust tekitavad dokumentaalfilmi vee kohta. Pudelivee kohta. Me ostame poest vett, mis on pakendatud naftast tehtud plastmassi. Ja me arvame, et joome puhast vett. Teate, ükskõik mis suurlinna kraanivesi võib olla ka puhtam, kui pudelis olev vesi. Sest just pudelivesi on väga vähesel määral kontrollitud. Kuid näiteks Tallinna Vesi kontrollib oma vett üle saja korra päevas. Ja on kindlaks tehtud, et alati joome me sisse endale pisikese koguse sellest, millest on tehtud vett ümbritsev plastmass. Eriti ohtlikud on need suurtes kanistrites olevad kontoriveed ja nende pudelid. Rääkimata sellest, et vees on pehmendid, mis takistavad katlakivi tekkimist, et automaadid ikka töötaks. Ja me joome selle endale sisse. Prrr…
Ja üks asi on vee kvaliteet, aga teine asi on pudeli tootmine. Saates rääkisid tehase ümbruses elavad inimesed, kes põdesid vähki. Nende naabrid põdesid vähki. Ja nad olid kõik suletud ringis. Kuidas sa saad ära kolida, kui keegi ei taha tehase pärast sinu maja osta ja sul ei ole lihtsalt võimalust uut osta? Jääb üle vaid sellest rääkida, rääkida ja selle vastu võidelda. Ja mitte osta pudelivett.

Ma tean, see kõik tundub suur äärmus. On kuidagi vastuoluline rääkida säästvast arengust ja siis istuda autosse. Aga olen seda meelt, et iga väike samm aitab maailma paremaks paigaks muuta. Minnes poodi riidest kotiga, ostes banaane ilma väikese kilekotita, kasutades pesuvalgendi asemel soodat või nõudepesumasinas sidrunihapet- see kõik on juba oluline muutus sinu mõtlemises ja käitumises. Jah, ka mina olen veel tarbimisühiskonna surmarattal. Mulle tundub, et kuidas ma siis saan kodujuustu osta, kui ma ei osta teda karbi sees. Ja oma karbiga ei saa ma poodi minna. Aga ma arvan, et suur muutus on juba see, et ma keskkonna säästmise peale mõtlen, sellest kirjutan ja väikeseid tegusid teen. Võtan sõõmu kraanivett ning tõmban ninasõõrmetesse värske sõnniku lõhna.
Tore, et seda veel tunda saab!