“Kohtumine jäätiseputka juures”
(Katkend lehekülgedel 3-4.)


Ükskord said jäätiseputka juures täiesti juhuslikult kokku kolm imelikku mehikest – Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Nad kõik olid väga lühikest kasvu, nii et jäätismüüja pidas neid alguses isegi päkapikkudeks, ja peale selle torkas nende juures veel muudki iseäralikku silma. Sammalhabemel oli pehmest samblast habe, kus kasvasid ilusad ja punased, kuigi mullusuvised pohlad. Kingpool oli oma kinganinad maha lõiganud, et tal oleks hea lahe varbaid liigutada. Muhv aga kandis tavaliste riiete asemel seljas suurt muhvi, millest ainult peanupp ja labajalad välja paistsid.
Nad limpsisid jäätist ja silmitsesid üksteist uudishimulikult.
“Vabandage,” ütles lõpuks Muhv. “Ma võin muidugi eksida, kuid mulle tundub, et meil oleks nagu midagi ühist.”
“Eks me ju olegi kõik ühed kenad naksitrallid,” noogutas Kingpool.
Sammalhabe noppis habemest mõned pohlad ja pakkus oma uutele tuttavatele.
“Jäätise kõrvale head hapukad võtta,” ütles ta.
“Kui mu ettepanek ehk liiga pealetükkiv ei ole, siis võiksime veel teine kordki kokku saada,” rääkis Muhv. “Keedaksime kakaod ja puhuksime mõne sõna juttu.”
“See oleks hiigla vahva,” ütles Kingpool. “Kutsuksin teid enda poole külla, aga mul ei ole üldse kodu. Juba lapsepõlvest peale olen niisama ringi rännanud.”
“Nagu minagi,” ütles Sammalhabe.
“Haruldane kokkusattumus!” hüüatas Muhv. “Ka minuga on täpselt sama lugu. Tuleb välja, et me oleme kõik ühesugused rändurid!”
Ta viskas jäätisepaberi prügikasti ja tõmbas oma muhvi tõmbluku kinni. Tema muhvil oli nimelt niisugune omadus, et seda sai tõmblukuga avada ja sulgeda. Ka teistel lõppes jäätis otsa.
“Kas te ei leia, et me võiksime ühineda?” ütles Kingpool. “Üheskoos oleks hulga seltsim rännata.”
“Aga muidugi,” nõustus Sammalhabe rõõmsalt.
“Lihtsalt hiilgav mõte!” lõi ka Muhv näost särama. “Lausa suurepärane mõte!”
“See asi on siis otsustatud,” ütles Kingpool. “Ainult et enne ühinemist võiksime ehk veel ühed jäätised võtta.”
“Sellega olid teised päri ja igaüks ostis endale veel ühe jäätise.
Siis ütles Muhv:
“Mul on muuseas auto. Kui teil midagi selle vastu ei ole, võiks see auto olla meile kõigile nii-ütelda liikuvaks koduks.”
“Oo!” tegi Samalhabe. “Mis võiks meil selle vastu olla.”
“Selle vastu ei ole meil mitte kõige vähemadki,” kinnitas Kingpool. “Autogaon ju isegi täitsa mõnus sõita.”
“Kas me sinna ainult kõik kolmekesi sisse mahume?” tundis Sammalhabe muret.
“See on furgoon,” ütles Muhv. “Seal on ruumi küllalt.”
Kingpool vilistas lõbusalt läbi hammaste.
“Klapib,” ütles ta.
“Nojah,” ohkas Sammalhabe kergendatult. “Lõppude lõpuks ütleb ju ka vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta.”
“Ja kus see ratastega laut sul siis seisab?” küsisKingpool Muhvilt.
“Postkontori juures,” ütles Muhv. “Panin enne paar tosinat kirja posti.
“Paar tosinat!” imestas Sammalhabe. “No küll sul on siis ikka palju sõpru!”
“Oh ei, otse vastupidi,” naeratas Muhv natuke kohmetult. “Ma ei kirjuta mitte mingisugustele sõpradele, ma kirjutan endale.”
Raud, Eno; “Naksitrallid”; Tallinn, 1972.
Illustreerinud Edgar Valter.

Arhiiv