Pandora laegas või Trooja hobune? - Creativity Catcher
Viimasel ajal on uudistekümnisel võtnud esikoha teemad, mille leierdamine mul juba südame pahaks ajab. Kas pidevalt nendest rääkimine aitab kuidagi asjale kaasa? Kui konkreetseid tegusi ei ole ole, siis ei ole mõtet ju ka jahvatada. Vähemalt mina olen hakanud küll teleka eest ära minema või kanalit vahetama, kui tuleb järjekordselt majanduskriisi või integratsiooniteemaline sõnavõtt. Siiski tahaksin raisata natuke oma blogi kirjapinda ühele nendest teemadest. Majanduskriisit ei hakka ma rääkima, sest sellele annab lahendused juba Savisaar oma trükivärske teosega.
Räägiksin mõne sõna integratsioonist.
Kas Eesti riik ei ole hakanud liiga palju vaimseid ja füüsilisi ressursse kulutama venelaste integratsiooni peale, sealjuures unustades ära meie enda väärtused ja identiteedi?

Kui me tahame nii hoolega välismaalasi endaga sarnaseks muuta ja neile kõik samad võimalused tekitada, siis peaksime mõtlema ka teistele rahvustele.

Meie riigi keel on eesti keel. Kõik, kes siin elavad või elama on asunud teavad seda. Samas ei ole kunagi jäänud meie rahvas jänni inimestega ka mõnes teises keeles suhelda. Uudiseid saab ammutata internetist ja ajakirjandusest igas keeles. Jah, on halb see, kui üks võõrkeelne televisioon ja kanal näitavad meie kohalikke uudiseid hoopis teises valguses ja endale sobivalt. Et Öise Vahtkonna jaoks sobivalt venelasi üles ässitada ning enda õigusi otsima sundida. Aga kas ei ole uskumine uskuja enda asi? Inimene arvab ja tegutseb ikka vastavalt enda südametunnistusele. Ja kui see süda asub endiselt Nõukogude aja vägivaldses reziimis, siis ei ole midagi teha.

Aga seda sama reziimi meelde tuletades, siis kas ei ole meie enda väikest rahvust tahetud mitmed kümned aastat integreerida suure Venemaaga? Ja kas see õnnestus? Ei! Miks peaks siis nüüd õnnestuma teise rahvuse integreerimine. Vähemalt sellisel viisil nagu seda tahetakse hetkel teha. Ja kas seda üldse ongi vaja? Meie ei tahtnud olla osa teisest riigist, nende identiteedist ja võitlesime vabaks. Kõiki neid siin elavaid venelasi on kutsutud koju tagasi, oma kodumaale. Aga nad ei ole läinud. Kas selle pärast, et tahavad Eestist venemaad teha või selle pärast, et neile meeldib meie riigis elada?

Arvan, et ei ole nii meeleheitlikult vaja integratsioonile energiat panustada. See pigem just kaugendab naaberrahvusi, sest kedagi koheldakse teistmoodi, keegi on muulane ja keegi ei ole.

Kas ei oleks õige aeg vaadata hoopis inimest, kui lihtsalt inimest? Mitte kui eestlast, venelast või muulast.

Paanika on tavaliselt paanitsejate enda tekitatud, tihti on see torm veeklaasis ja need, kelle kohta arvatakse probleem olevat, ei saa ise probleemi olemusest aru. Nemad lihtsalt elavad oma elu, tahavad olla seal, kus nad on, sellised nagu nad on.

Laseme neil olla. Meiega koos. Siin, kus nad tahavad olla.

Liigne integratsioon on diskrimineerimine. Erinevusi peab tunnistama ja õppima ka ise nendega elama, mitte iga hinna eest likvideerida püüdma. Erinevused on huvitavad ja teevad elu mitmekesiseks.
Hea ja suur süda on ilus, kuid kas selle liigne avamine ei ava mitte halba, selle asemel, et päästa?