Permakultuur. - Creativity Catcher

Käisin taaskord Terve Valiku korraldatud kursusel. Seekord ei olnud rääkijaks Agne Guthan. Ta oli küllakutsunud Liina, kes tegeleb hoopis teistsuguse aiapidamisega, kui meie harjunud oleme. Liina hobiks on permakultuur. Kursuse nimi oli “Laisa aedniku peenrad ehk looduspärane aiapidamine.”

Läksin kohale suurest uudishimust. Et äkki saabki hakata aeda nii pidama, et ei pea rohima:) No ja muidugi sellepärast ka, et tahaksin võimalikult loodusele lähedal ja loodusega kooskõlas elada ning oma elu kujundada. Ja ei saa mainimata jätta, et läksin Terve Valiku poe õhkkonna ning Agne sooja südame pärast ka. Sest ma olen justkui mingist pisikust nakatatud… 🙂

Ka seekord olen 100% rahul, et kohale läksin. Kehvast ilmast hoolimata sõitsin bussiga Võrust Tartu ja pärast kohe tuldud teed koju tagasi. Tartu linna nautimiseks aega ei olnudki. Aga ettevõtmine oli tulemust väärt. Ja tulemuseks on hulk märkmeid ning mõtteid.

Permakultuur ehk muinaskultuur ehk jätkuloomine on filosoofia elu toetavate süsteemide loomiseks. See on kogum tehnikatest, et elada loodusega harmoonias. Ikkagi siis nagu terve elustiil. Ja permakultuuris on osa ka aiapidamisel. Mulle meeldib selle aiapidamise juures põhimõte- maksimaalne kasu minimaalse tööga. No super ju.

Kui Liina rääkis tsoonidest, kuidas ja kuhu oma peenraid teha, siis kujutasin juba vaimusilmas ette oma uut aiakujundust. Asi läks veidraks siis, kui jõudsime põhiteema ehk kahe peenrategemise viisini- papp peenar ja kuhikpeenar. Veider ja samas nii põnev. Et panedki papi või ajalehe maha ja siis katad igasugu loodusliku materjali ja toidujäätmetega ja lõpuks külvad seemned peale. Umbrohtu ei tule ja kastma ei pea võibolla ka nii tihti. Muidugi oli see kirjeldus hetkel väga üldistav ja lakooniline.
Hästi hingelähedane tundus mulle just see kuhikpeenar. Aga mõlema puhul võtsin omaks selle, et peenardel saab kasutada ära igasugused toidujäätmed ja jaanipäeval võib panna värskelt tehtud peenra juurde sildi: “Meeste pissimise koht. Paluks mitte peenrast mööda lasta!”. 

Ehkki kursuse teemaks oli peamiselt peenarde tegemine ja aiapidamine üldiselt, võiksin siiski ütelda, et minu jaoks oli see elustiili koolitus. Sest sain sammukese loodusele lähemale. Mõtlen jälle kraad rohelisemalt ja hetkel olen indu täis, et aina rohkem ja rohkem toitu ise kasvatada. Või ümbruskaudsete aia- ja loomapidajate käest hankida. Kõige kreisim on see, et kanade pidamine ei tundugi enam nii hull mõte. Appi!!!

Nüüd ootan väga juba uusi kursusi, et oma indu hoida ja teadmisi kasvatada. Loodetavasti tärkas nii mõnegi lugeja hinges ka soov permakultuuri või papp ning kuhik peenardega tutvust teha. Selleks piilu Terve Valik lehele!

Jutu illustreerimimiseks leidsin paar sobivat pilti oma picasawebi arhiivist.