Preservatiivideta ehk säilitusainete vaba elu! - Creativity Catcher

Haukasin tüki keedetud kaalikat ja porgandit. Mmm…keele viib alla. Nii magus ja mõnus.

Väkkk- ütleb mõni teine kohe selle peale.

Meie maitsed on väga erinevad. Üteldakse, et oleme see, mida me sööme. Tegelikult on sellel päris tõepõhi all. Olen viimasel ajal hakanud mõtlema väga palju säilitusainete peale. Seda just seetõttu, et väga palju on vastsündinutel toiduallergiaid ja väga palju on maailmas metsikult ülekaalulisi inimesi. Olen veendunud, et selle kõige taga on peamiselt säilitusained.

Miks just nood?

Esimest korda hakkasin seost nägema aastaid tagasi, kui õde Kai ja sõbranna Käts rääkisid Ameerikast ja sealsete inimeste söömisharjumustest. Kuidas kõik toidud on rasva- ja suhkruvabad, kuid ometi on inimesed nii paksud. Kuidas neil on maast laeni toitu täis sahvrid ja kõik asjad säilivad aastaid.

Tean, et paljud räägivad sealse priskuse põhjusena, et Ameerikas on kõik lihtsalt nii suur, isegi minipiza on suurem kui meie king size. Aga kas on asi pigem kogustes?

Vanasti joodi rammusat piima, mis homme juba halvaks läks, söödi rasvast liha, mida üle paari päeva hoida ei saanud. Kas inimesed olid tohutult paksud?

Miks on nii paljudel lastel allergiad? Võibolla on siiski seos mingites ainetes, mida varem meie toit ei sisaldanud ja mida me nüüd kahe suupoolega sisse ahmime.

Säilitisained jäävad meie kehasse ja takistavad vajalike ainete imendumist ning loomulikku ainevahetuse protsessi. nad hoiavad küll söögi võimalikult kaua “värske”, kuid meie kehas ei ole see toit enam sugugi nii värske.

Sama on igasuguste lõhna- ja säilitusaineteta. Mida ilusama värviga on toit, seda maitsvam ta tundub. Aga tegelikult on need samad “kaunistused” meie kehale suureks koormaks. Me sööme silmadega? Kahjuks tihti küll. Aga siis võiks nende samade silmadega ka poes hoolikamalt ringi vaadata. Las olla toidus suhkurt, see annab energiat. Las olla rasva, see kaitseb meie organeid. Las olla valke. No neid ei saa kunagi liiga palju olla ja meie lihased ning luud vajavad seda kui õhku.

Aga las olla vähem säilitusaineid ja värvi ning lõhna.

Kas külmkapp on selleks, et see täistuupida ja mitu nädalat tühjendada. Või võib sinna ka jooksvalt paari päeva tagant järjest ära söödavaid asju tuua?

Muidugi on toite ja armastatud junk foodi, mida lihtsalt ei saa aeg ajalt söömata jätta. Teen seda minagi. Maitseb umbe hää. Aga millegipärast on mul järgmisel päeval kõhus raske tunne. Või no kuidagi teine tunne. Tehislikkust täis tunne.

Sama lugu on ka väljas söömisega või valmistehtud toidu ostmisega. Sa ei tea mitte kunagi, mis seal sees on. Menüü võib väita ja kokk võib ka siiralt arvata, et teeb tervislikku toitu, aga seda ainult nende samade mõõdetavate- rasva, suhkru ja valkude järgi. Tegelikult aga pugid sisse säilitus-, värvi- ja lõhnaainetest täis topitud “looduslikku” kaalujälgijate suppi ja arvad, et oled teinud hea partii.

See siin ei ole mõeldud tervisliku eluviisi või hoidkem loodus teemalise hüüdena.
See on lihtsalt järjekordne mõtisklus maailma tehislikuks muutumise üle.
Olgem naturaalsemad.