Puhast emotsiooni ka. - Creativity Catcher

Viimasel ajal olen väga vähe kirjutanud siia oma isiklikust elust. Selleks on omad põhjused, mida ma hetkel ei avalikustaks. Täna siiski murran seda reeglit. Sest igapäevaselt koos väikese lapsega elades tekib nii palju hetki ja emotsioone, mida kirjutades jagada tahaks.

Eile oli kuidagi “murranguline” päev.

Viisin lõpuks ometi kohalikku lasteaeda avalduse, et laps seal sügisest käima saaks hakata. Teadsin, et enne kahte aastat küll ei taheta võtta, aga selgus, et vahepeal on seadus muutunud ning nüüd on KOV´il kohustus võtta laps lasteaeda juba 1,5 aastaselt. Paljud asjaga kursis olevad emad kindlasti muigavad, et olen ikka naljatilk. Tahan lapse panna kolme kuu pärast lasteaeda ja viin alles nüüd avalduse. Enamus viivad avalduse sisse juba sünnitusmajast koju sõites. Sest muidu ei pruugi kahe aasta pärast kohta olla. Aga siinkohal tuleb mängu väikese koha luksus. Rääkimata sellest, et lasteaed asub kodust 200 meetri kaugusel:)
Avaldust viies võtsin poja ka kaasa. Lasteaias tundis ta ennast väga koduselt, võttis kohe riiulilt autod, istus maha ja  hakkas mängima. Kasvatajaga oldi viks ja viisakas. Ilusti asjad riiulile tagasi ja õue minek. Koduteel tuli meelde, et emaga võib ennast vabaks lasta. Piss tuli püksi, kiigelt ei saanud ilma jonnita enam ära ja tuppa tuleku sõjast ei hakka rääkimagi. Poiss hakkab suureks saama:)

Koduteel jäin mõttesse. Nüüd on see siis varsti käes. Laps läheb lasteaeda. Huvitav, kas see saab olema raskem minule või temale?

Olin varem rääkinud, et ei taha last enne kolmeseks saamist lasteaeda panna. Aga igapäevane elu on pannud mind asjale teistmoodi lähenema. Olen juba üle kahe kuu jälle ametlikult tööl. Ehkki mu töö ei katkenud ka sünnitusele eelneval või järgneval päeval, rääkimata lapsehoolduspuhkusel olemisest. Aga ise tunnen, et kui nüüd ikka ametlikult täiskohaga töötan, siis pean selle eest ka vääriliselt tööd tegema. Kuid tegelikult olen samamoodi enamuse päevast lapsega ja igal võimalikult hetkel pean näpistama aja töötamiseks. See on pikemas perspektiivis (üle pooleteise aasta) väga väsitav.
Tunnen, et tahan natuke kindlamat ajakava, et oma tööasjad tehtud saaksin. Teades, et laps näiteks 3 päeva nädalas pealelõunani lasteaias on, on parem oma aega planeerida. Lisaks muidugi ka see väikese kogukonna asi. Pojale saavad omavanuselised külalapsed tuttavaks ja tekib võimalus hakata ise omale sõpru valima. Mina saan teiste vanematega rohkem tuttavamaks ja ka üheks “lasteaialapse vanemaks”
Märksa kergem oli seda otsust teha muidugi ka seetõttu, et lasteaed kodule nii lähedal on ja tegelikult olen koguaeg siin olemas.

Ka üks teine muutus toimus sellel päeval. Meie kass sai järsku aru, et väikesest poisist on saamas talle kõige parem sõber. Laps muidugi on ka ise aru saanud, kuidas kassile pai teha, et teda ei pea kogu aeg torkima ja taga ajama ning sabast tõmbama.
Terve päev jooksis kass ainult poisil sabas ja puges talle küljealla. Õhtul pressiti nurrumise saatel lapse voodisse. Siis pidin ta küll sealt ära tõstma, sest poiss ei saanud kuidagi und. Nii põnev oli, et njäu (poja väljend kassile) järsku tema voodisse ennast magama sätib. Aga hilisõhtul ise magama minnes kuulsin taas lapse voodist kõva nurrumist. Ja seal meie kass oli- kerratõmbunult poja jalgadejuures magamas. Kuidagi nii südamlik oli see hetk. Hetk, mida olen juba kaua oodanud. Kaks minule väga armast olendit (või kuidas neid koos nimetada) on saanud lähedasteks. Kui kokku saavad loom ja väikene inimene, siis seda siirast kiindumist ning sõprust ei murra enam miski.

Natuke vähem murranguliselt, aga siiski päris toredaks avastuseks võib nimetada ka seda kui tegin üle pika aja tomatisuppi ja poeg seda kahe suupoolega mugis. Hiljem võtsin sügavkülmast välja viimase topsi tikreid ja olin kindel, et saan need üksi ära hekseldada. Aga kus sa sellega. Väike inimene istus mulle kõrvale, ei jõudnud endale nii palju peale laadida, kui kiirelt suu liikus ja ei lõpetanud enne, kui tops tühi. Sähh sulle kooki moosiga. Vaatasin aias oma ainust tikripõõsast ja tundub, et tuleb minna uute põõsaste jahile…

Sellised siirad emotsioonid siis lapsega seoses. Neid on muidugi palju palju palju. Aga enamus on ka sellised, mis on emotsioonid ainult minule. Ehk oli siin peidus midagi ka sinule:)